Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev (abstraktne) kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on (konstitutiivne) võlatunnistus.
Deklaratiivse võlatunnistuse eristamine konstitutiivsest võlatunnistusest
Võlatunnistuse hindamisel tuleb esmalt kindlaks teha, mis liiki võlatunnistusega tegemist on. Kui vaidlus on selles, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega, siis on targem lähtuda tõdemusest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuna üldjuhul nii ongi. Riigikohtu praktikas on seatud väga kõrged kriteeriumid kokkulepete konstitutiivseks võlatunnistuseks lugemiseks. Samuti on madalamate astmete kohtupraktikas konstitutiivse võlatunnistuse tunnustamisel oldud pigem ettevaatlikud.
Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. Samamoodi ei ole põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistust deklaratiivseks. Lisaks ei ole määrav näiteks vaid sõnakasutus “ma kohustun võla tasuma” või “ma tunnistan võlgnevust”. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-15, p 13; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 18).
VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Võlatunnistuse abstraktsus ja sõltumatus tähendab, et võlatunnistusega tunnistatud aluskohustuse olemasolu, puudumine või selle kehtetus ei oma võlatunnistuse kehtivusele mõju. Teisisõnu võlatunnistus ei vaja kehtivuseks iseenesest võlaõiguslikku alust, samuti ei ole selle kehtivuse tingimuseks nn aluskohustuse olemasolu. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (viidatud Riigikohtu lahend nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-14, p 24).
Kokkuvõttes võib seega öelda, et konstitutiivse võlatunnistuse sisu on lubadus luua iseseisev kohustus (võlalubadus), mitte üksnes olemasoleva võla tunnistamine (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-15, p-d 12-15). Konstitutiivseks võlatunnistuseks võib olla selline leping, mille pooled sõlmivad mingi ühise (kas majandusliku või muu) eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-15, p 13). Näiteks müügilepingute hinnavahe hüvitamise kohustust sisaldava võlakokkuleppe seadmine müügilepingu sõlmimise eeltingimuseks võib olla asjaolu, mis tõendab poolte tahet sõlmida konstitutiivne võlatunnistus ilma algse kohustuseta. Võlatunnistus võib aga olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 ja 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Näiteks võib deklaratiivne võlatunnistus olla olemasoleva võlgnevuse kinnitamine, tagatise andmine aluskohustuse (nt ostuhinna tasumise kohustuse) tagamiseks.
Deklaratiivse võlatunnistuse õiguslik tähendus
Kõige tähtsam on märkida, et VÕS § 30 reguleerib tegelikult vaid konstitutiivset võlatunnistust. Deklaratiivsel võlatunnistusel puudub seadusepõhine regulatsioon ning tegemist on iseseisva instituudiga, millele konstitutiivse võlatunnistuse sätteid (VÕS § 30) ei kohaldata. Deklaratiivne võlatunnistus paigutub kuhugi kompromissi ja muude sarnaste lepingutega nn tunnustamistehingute hulka.
Deklaratiivsel võlatunnistusel on kaks tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse esmaseks ning põhiliseks tagajärjeks on, et võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik (osaliselt või täielikult) tunnistatud võlale vastuväidete esitamisest, millega lihtsustatakse võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekut. See tähendab, et edaspidi on võlgniku õigus esitada võlale vastuväiteid piiratud ja võlgnik saab esitada üksnes selliseid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks.
Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16.3).
Deklaratiivse võlatunnistuse teiseks tagajärjeks on jagada ümber tõendamiskoormus, kinnitada olemasolevat võlga ja lihtsustada võla sissenõudmist, ilma et sellega loodaks uut kohustust. See tähendab, et võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Selliselt pöördub deklaratiivse võlatunnistuse andmisega poolte tõendamiskoormus ümber – eeldatakse, et võlgnikul on võlausaldaja ees võlatunnistusega tunnustatud kohustused. See tähendab, et kohustusest vabanemiseks ja võlausaldaja hagi rahuldamata jätmiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (vt nt Riigikohtu 11. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735/25, p 11.1; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-14, p 23; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-11, p 21; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu viidatud lahend nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 21).
Seega on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-14, p 23; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-11, p 21 ja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (Riigikohtu viidatud lahend nr 3-2-1-21-06, p 15 ja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-22-09, p 11; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 21). Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-14, p 23).
Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16.4).
Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 21). Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 21). Riigikohus on siiski erandlikel asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 22), kuid seda tuleb igas olukorras eraldi hinnata.
Konstitutiivse võlatunnistuse õiguslik tagajärg
Konstitutiivse võlatunnistuse praktiline tähendus seisneb selles, et see lihtsustab võlausaldaja jaoks võlgniku vastu nõuete maksmapanekut. See tähendab, et võlatunnistusega tunnustatud võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-14, p 23; viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-11, p 21). Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel (viidatud Riigikohtu lahend nr 2-19-5601/61, p 16.5). See tähendab, et võlgnik saab esitada vastuväite, mille kohaselt tagatavat kohustust ei ole olemas, kohustust ei tekkinud või see on hiljem ära langenud. Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt (konkludentselt) esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, st tuvastada, kas kostjal on hageja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus (viidatud Riigikohtu lahend nr 2-19-5601/61, p 18.2).
Vorminõue
Kuna seadus ei näe deklaratiivsele võlatunnistusele ette vorminõuet, siis kohaldatakse sellele üldist vormivabaduse põhimõtet (VÕS § 11 lg 1). VÕS-i järgi kehtib iseseisev vorminõue ainult konstitutiivsele võlatunnistusele. Seega tuleks deklaratiivse võlatunnistusega võetud kohustustele kohaldada seadusega alussuhtele ette nähtud vorminõudeid, mistõttu sõltub võlatunnistuse vorminõue tunnistatud kohustuse esemest. Kui nt tunnistatakse kinnisasja üleandmise kohustust, peab ka võlatunnistus olema vormistatud notariaalselt tõestatud vormis.
VÕS § 30 lg 3 sätestab kaks juhust, kus kehtivaks loetakse võlatunnistust, mis on välja antud muus kui kirjalikus vormi. VÕS § 30 lg 3 kohaselt ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.