Käesolev artikkel vaatab, millised võlatunnistustustega seonduvad olulised tähelepanekud ja järeldused kordas Riigikohus üle oma 10. aprilli 2024 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-5364.
Mis on võlatunnistus? Millised on võlatunnistuse liigid?
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev (abstraktne) kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on (konstitutiivne) võlatunnistus. Seega on võlatunnistuse puhul tegu lepinguga.
Kuna võlatunnistus on leping, saab sellest rääkida üksnes juhul, kui on tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud. Võlga tunnistava dokumendi õigusliku siduvuse üle otsustamisel tuleb esmajoones välja selgitada poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (viidatud lahend, punkt 12).
Üksnes juhul, kui tegemist on tehinguga, saab anda hinnangu, kas väidetud võlatunnistus on konstitutiivne (VÕS § 30) või deklaratiivne. See, millist liiki ja sisuga võlatunnistusega on tegemist, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel. Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. Samamoodi ei ole põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistust deklaratiivseks. Lisaks ei ole määrav näiteks vaid sõnakasutus “ma kohustun võla tasuma” või “ma tunnistan võlgnevust”. Samuti ei saa eeldada deklaratiivset võlatunnistust sellest, kui pooled ei ole väitnud, et võlatunnistusega tahetakse luua iseseisvat kohustust (viidatud lahend, punkt 16).
Seega on oluline tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (viidatud lahend, punkt 13).
Võlatunnistuse eristamine võlgniku ühepoolsest mittetehingulisest tunnistusest
Dokument võib olla võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei taotle pooled õigustehingulist reguleerimist. Sellisel juhul võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust (viidatud lahend, punkt 11). See ei loo iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist (viidatud lahend, punkt 11).
Kui dokument on kahepoolselt allkirjastatud, siis ei saa automaatselt järeldada, et tegemist ei ole võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (viidatud lahend, punkt 16). Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada. Sellisel juhul peab lähtuma eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (viidatud lahend, punkt 12).
Alles siis, kui on tuvastatud poolte tahe sõlmida õiguslikult siduv võlatunnistus, saab võtta seisukoha võlatunnistuse liigi suhtes.
Konstitutiivne võlatunnistus
Konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes on tegemist siis, kui võlatunnistust tõlgendades selgub, et hoolimata poolte kasutatud sõnastusest oli nende eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu kohustus, st iseseisev nõude alus senise võlasuhte asemele või kõrvale. Võlatunnistuse abstraktsus ja sõltumatus tähendab, et võlatunnistusega tunnistatud aluskohustuse olemasolu, puudumine või selle kehtetus ei oma võlatunnistuse kehtivusele mõju. Teisisõnu võlatunnistus ei vaja kehtivuseks iseenesest võlaõiguslikku alust, samuti ei ole selle kehtivuse tingimuseks nn aluskohustuse olemasolu.
Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi võlausaldaja vastu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus. Vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse. Võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse (viidatud lahend, punkt 14).
Deklaratiivne võlatunnistus
Oluline on märkida, et VÕS § 30 reguleerib vaid konstitutiivset võlatunnistust. Deklaratiivsel võlatunnistusel puudub seadusepõhine regulatsioon. Tegemist on iseseisva instituudiga, millele konstitutiivse võlatunnistuse sätteid ei kohaldata. Deklaratiivne võlatunnistus paigutub kuhugi kompromissi ja muude sarnaste lepingutega nn tunnustamistehingute hulka.
Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärk ei ole luua uut abstraktset kohustust, vaid reguleerida juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistusega pooled kinnitavad olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Seega on tegemist kausaalse võlatunnistusega, mille kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine eeldab üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on pooltevaheline õigussuhe poolte jaoks ebaselge. Võlatunnistuse andmisega soovitakse ebaselgust lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada (viidatud lahend, punkt 15.1).
Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik osaliselt või täielikult võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik. Sellisel juhul saab võlgnik võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on loobutud, tuleb välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Arvesse tuleb võtta võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st mille üle pooled enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles valitses ebaselgus. Samas ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus (viidatud lahend, punkt 15.2).
Vastuväidetest loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (viidatud lahend punkt 15.3).
Tõendamiskoormise erinevus
Konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei pea võlausaldaja võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui võlausaldaja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel (viidatud lahend, punkt 14). Seega saab võlgnik esitada vastuväite, mille kohaselt tagatavat kohustust ei ole olemas, kohustust ei tekkinud või see on hiljem ära langenud.
Deklaratiivse võlatunnistuse puhul ainuüksi võlatunnistuse esitamisest ei piisa. Võlausaldaja peab lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea võlausaldaja enam tõendama (viidatud lahend, punkt 15.4). Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärk on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus (viidatud lahend, punkt 15.2).
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.