Vastutustundlik laenamine on põhimõte, mida krediidiandja peab järgima tarbijakrediidilepingute sõlmimisel. Käesolev artikkel vaatleb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi viimase aja kohtupraktikas.
Mis on tarbijakrediidileping?
Tarbijakrediidileping on võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega võib tarbijakrediidilepinguks olla nii krediidi- kui ka laenuleping. Tarbijakrediidilepinguga on tegemist üksnes juhul, kui tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täidetud. See tähendab, et krediiti või laenu annab majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik tarbijale. Tarbija on VÕS § 1 lg 5 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seostu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Ettevõtja on VÕS § 1 lg 6 järgi isik, kes teeb tehingu, mis seostub iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Eelnevast järeldub, et kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut. Tarbijakrediidilepingu sõlmimist välistavaid asjaolusid peab tõendama laenu- või krediidiandja (Riigikohtu 11.10.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-20479/30, p 11).
Millised on krediidiandja kohustused tarbijakrediidilepingu sõlmimisel?
Krediidiandjal on kaks peamist kohustust, mida tuleb tarbijakrediidilepingu sõlmimisel järgida. Esmalt peab krediidiandja järgima tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määra. Vastutustundlik laenamine ja selle põhimõtte järgimine on krediidiandja teine kohustus.
Tarbijakrediidilepingute puhul on krediidisaaja kaitseks seatud mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna või mh selles sisalduva intressikokkuleppe tühiseks.
Näiteks sätestab VÕS § 4062 lg 1 esimene lause, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
VÕS § 4034 lõigetes 1–4 on sätestatud krediidiandja jaoks kohustuslikud toimingud, mis peavad eelnema tarbijast laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamisele. Sama sätte lõige 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
Vaidluse korral on kohtutel kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijakrediidileping kehtib (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098/50, p 13). Seega peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr. Vastutustundlik laenamine ja selle põhimõtete järgimine on samuti kohustus, mille täitmist kohus peab kontrollima.
Krediidiandja kohustuste rikkumise tagajärjed
Kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lg 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Krediidi kasutamise aja eest tuleb maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses (VÕS § 4062 lg 3).
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärje sätestab VÕS § 4034 lg 7. Sellisel juhul loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija laenuandjale sellisel juhul ei võlgne.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt pangakonto väljavõtte esitamist piisa ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-9977, p 12). Kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (viidatud lahend nr 2-21-13098/50, p 18).
Vastutustundlik laenamine ja selle põhimõtte rikkumine kohtupraktikas
Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-21-10420
Krediidiandja väitis, et lähtus krediidivõimelisuse hindamisel Creditinfo, Pensioniregistri ja Primero Finance OÜ süsteemi andmetest ning võlgniku selgitustest. Võlgnikul puudusid maksehäired, samuti ametlikud teadaanded ja kohtulahendid. Võlgnikul oli juhiluba ja tema igakuised sissetulekud ei vähenenud ja kulud ei suurenenud. Krediidivõimekuse hindamisel arvestati võlgniku keskmiseks sissetulekuks 1100 eurot, majapidamiskuludeks 250 eurot ja kohustusteks 0 eurot. Laenukohustuse osamakse oli 198,52 eurot. Peale majapidamiskulude ja laenu kuumakse maha arvestamist jäi võlgnikule kätte 651,48 eurot.
Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei tõendanud, et võlgnik oli laenu saamisel krediidivõimeline. Tuludeklaratsioonidest sai järeldada, et võlgnik sai keskmiselt kuus kätte 1020,37 eurot. Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole olulise vahega tarbija sissetulekus (1100 vs 1020,37 eurot), siis ei arvestanud krediidiandja võlgniku laenulepingust tulenevat kohustust teise võlausaldaja ees summas 250 eurot kuus. Kuna maksed nähtuvad võlgniku arvelduskonto väljavõttest, siis ei ole analüüsinud krediidiandja tarbija arvelduskonto väljavõtet. Lisaks ei nähtunud, et krediidiandja oleks arvestanud, et võlgniku ülalpidamisel oli alaealine laps. Laenu võtmise ajal oli igakuine elatis 270 eurot. Võlgnikule oleks enda ülalpidamiseks jäänud kulutada igakuiselt vaid umbes 130 eurot. Sellises olukorras ei olnud krediidiandjal alust jõuda veendumusele, et võlgnik on krediidivõimeline.
Kokkuvõttes kohaldas kohus VÕS § 4034 lõiget 7. Krediidiandjal ei olnud õigust nõuda võlgnikult muid tasusid kui laenu põhiosa tagasimakseid ja VÕS § 94 kohast intressimäära, kui see ei ole suurem kui varem kokkulepitud intressimäär.
Tallinna Ringkonnakohtu 09.01.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-22-144454
Krediidiandja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiseks võlgniku laenutaotlused, tema maksehäireregistri väljavõtte ja võlgniku konto väljavõtte. Kohus leidis, et ei nähtu, et võlgnikult oleks küsitud andmeid regulaarse sissetuleku, kohustuse, ülalpeetavate arvu, vara olemasolu, majapidamiskulude jm kohta. Laenutaotlused sisaldasid üksnes taotluse esitamise kuupäeva, laenulepingu numbrit, laenusummat jmt vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise valguses mitteasjakohast infot. Võlgniku pangakonto väljavõte oli tehtud kuue päeva kohta.
Krediidiandja ei tõendanud, et võlgniku regulaarne netosissetulek oleks olnud 1026,78 eurot ja finantskohustused 200 eurot. Üheainsa konto väljavõttest nähtuva ülekande järgi ei ole võimalik asuda seisukohale, et võlgniku regulaarne sissetulek on 1026,78 eurot. Võlgniku konto väljavõttest nähtus, et võlgnik oli tasunud 581 eurot selgitusega „üür ja veebruarikuu kommunaalid“. Krediidiandja ei võtnud eelnimetatud kulu arvesse. Krediidiandja ei teinud üldse krediidianalüüsi. Võlgniku pangakonto väljavõte kuue päeva kohta pidanuks tekitama mõistlikus krediidiandjas kahtluse, kas isik on võimeline väidetava 1026,78 euro suuruse sissetulekuga täitma kehtivaid finantskohustusi, kandma igapäevaseid kulusid toidule, transpordile jmt ning võtma täiendavaid finantskohustusi. Sellises olukorras ei oleks tohtinud tarbijakrediidilepingut võlgnikuga sõlmida. Kohus mõistis võlgnikult välja üksnes põhivõlgnevuse ning intressi- ja viivisenõue jäeti rahuldamata.
Tartu Ringkonnakohtu 02.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-132246
Viidatud kohtuasjas nähtub, mida krediidiandjad on üritanud teha selleks, et jätta kõrvale vastutustundlik laenamine ja sellega seotud kohustused.
Nimelt palutakse võlgnikul sõlmida võlatunnistus. Tavaliselt ei anna võlgnik võlatunnistust enam esialgsele krediidiandjale, vaid see antakse inkassofirmale, kellele võlgnevus on loovutatud. Kui võlgnik sellise võlatunnistuse sõlmib, siis tugineb uus võlausaldaja sellele, et tegemist on võlatunnistusega, millega loodi iseseisev kohustus. Uus võlausaldaja ei ole krediidiandja, võlatunnistuse alusel ei antud võlgnikule laenu ega krediiti ega küsitud raha kasutamise eest intressi. Võlausaldaja üritab väita, et nõude alus on võlatunnistus, mitte enam tarbijakrediidileping. Sellisel juhul ei ole võlausaldajal kohustust vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida.
Kohtupraktikas on siiski leitud, et selline käsitlus võlatunnistusest on ekslik. Kui võlausaldaja tugineb konstitutiivsele võlatunnistusele (millega luuakse iseseisev kohustus), siis võib selline võlatunnistus olla tühine vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga.
Tarbija ei saa ühegi lepinguga (sh võlatunnistusega) võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Seaduse järgi on tühine seadusjärgset intressimäära ületav intressikokkulepe tarbijaga, kui tarbijakrediidilepingu sõlmimisel ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 7 esimene lause). Sellist kokkulepet ei saa muuta kehtivaks sõltumata sellest, mitu korda tarbija erinevate võlatunnistuste või muude sarnaste lepingutega seda nõuet tunnistab. VÕS § 421 esimese lause järgi on selles jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse. Seega kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga tühised, toob see kaasa võlatunnistuse tühisuse.
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.