Volituse andmine ja selle tagasivõtmine

Volituse andmine

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 1 sätestab, et volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.

Olulise erisusena näeb TsÜS § 118 lg 3 ette, et kui seaduses on tehingu tegemiseks ette nähtud teatud vorm, mille järgimata jätmise korral on tehing tühine, peab tehingu tegemiseks antud volitus olema samas vormis. Seaduses ettenähtud vorminõuet ei pea tehingu tegemiseks antava volituse andmisel järgima nendel erandlikel juhtudel, mil seaduses tehingule sätestatud vorminõude järgimata jätmine ei too TsÜS § 83 lg 1 kohaselt kaasa tehingu tühisust.

TsÜS § 120 lg 2 kohaselt määrab volituse ulatuse esindatav. Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb.

Volitus võidakse anda konkreetse tehingu ühekordseks tegemiseks (üksikvolitus) või teatud liikide tehingute tegemiseks. Volitus võidakse anda tähtajatult või tähtajaga. Kui tähtaega ei ole sätestatud, siis eeldatakse, et volitus on antud tähtajatult.

Edasivolitus

Kindlasti olete tähele pannud, et volituskirjades võib olla märge selle kohta, kas volitus on antud edasivolitamise õigusega või mitte. Kui konkreetne märge puudub, siis tuleb eeldada, et volitus on antud edasivolitamise õiguseta. TsÜS § 119 lg 1 sätestab, et esindajal on edasivolitamise õigus, kui see tuleneb volitusest. Kui volitus on antud tehingu tegemiseks, mille puhul ei saa mõistlikult oodata selle tegemist esindaja poolt isiklikult, siis eeldatakse, et esindajal on edasivolitamise õigus. Seega tuleneb teisest lausest üldjuhul edasivolituse andmise lubatavuse eeldus, mis siiski ei kehti, kui volituses on näiteks sõnaselgelt edasivolituse andmise õigus välistatud.

Seadusliku esindaja puhul eeldatakse, et tema võib anda teisele isikule volituse tehingu tegemiseks (TsÜS § 119 lg 2). Seega põhimõtteliselt võiks olla lubatud juhatuse liikme poolt kolmandale isikule üldvolituse andmine juriidilise isiku esindamiseks, kuid eriseadustest võivad juhatuse liikmele siiski tulla piirangud tema pädevuses olevate tehingute tegemise ülekandmisele kolmandatele isikutele.

Volituse tagasivõtmine

TsÜS § 125 lg 2 p 5 kohaselt volitus lõpeb, kui esindatav võtab volituse tagasi. Seega, kui volitus on kehtivalt tagasi võetud, siis toob see kaasa volituse lõppemise.

TsÜS § 126 lg 1 kohaselt võib esindatav volituse igal ajal tagasi võtta, isegi kui volitus on tähtajaline. Volituse tagasivõtmine toimub tahteavalduse tegemisega esindajale või kolmandale isikule, kellega tehingu tegemiseks oli volitus antud, või avalikkusele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et esindatav võib volituse andmisel esindaja või kolmanda isiku huvides oleva tehingu tegemiseks määrata, et volitus on tagasivõtmatu. Samas võib esindatav ka tagasivõtmatuna antud volituse mõjuval põhjusel tagasi võtta (TsÜS § 126 lg 3). Mõjuva põhjuse olemasolu kontrollimisel saab analoogia alusel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-s 1 sätestatud kriteeriumidest. Esindatava ning esindaja või kolmanda isiku vastastikuste huvide kaalumisel tuleb muu hulgas arvestada asjaoluga, et tagasivõtmatu volituse andmine on toimunud esindatava või kolmanda isiku huvides, kelle huvid volituse kehtimajäämise vastu kaaluvad seega enamasti üles esindatava huvi volituse tagasivõtmise vastu. Volituse tagasivõtmine tuleb niisiis kõne alla üksnes juhul, kui esindatav või kolmas isik on rikkunud oma kohustusi esindatava suhtes või kuritarvitanud või ähvardanud kuritarvitada neile kuuluvaid õigusi või volitust.

Volituse tagasivõtmine on volituse andnud esindatava ühepoolne tehing (TsÜS § 67 lg 2 teine lause), mille tegemiseks on vajalik esindatava poolt vastavasisulise tahteavalduse tegemine TsÜS § 126 lg-s 1 teises lauses nimetatud isikule. Volituse tagasivõtmise avaldusest peab järelduma esindatava tahe volitus lõpetada. Termini „tagasivõtmine“ kasutamine ei ole vajalik. Volituse tagasivõtmine on kindlale isikule suunatud tahteavaldus TsÜS § 69 lg 1 esimese lause tähenduses (Tartu Ringkonnakohtu 14.06.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-12490, p 9).

Tagasivõetud volitus lõpeb üksnes tuleviku suhtes, st volituse tagasivõtmine ei oma tagasiulatuvat mõju volituse alusel juba tehtud tehingute suhtes.

Volituse kehtivus kolmandate isikute suhtes

TsÜS § 127 lg 1 kohaselt, kui volitus on antud tahteavaldusega kolmandale isikule või avalikkusele või kui esindatav on volituse andmisest kolmandale isikule või avalikkusele teada andnud, loetakse volitus kolmanda isiku või avalikkuse suhtes kehtivaks, kuni volitust ei ole samal viisil tagasi võetud või selle lõppemisest teatatud. TsÜS § 127 lg 3 kohaselt, kui volituse kohta on antud volikiri, siis loetakse, et volitus kehtib seni, kuni volikirja ei ole esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud. Samas sätestab TsÜS § 127 lg 4, et hoolimata eelnevalt sätestatust, loetakse volitus lõppenuks isiku suhtes, kes tehingu tegemisel esindaja volituse lõppemisest või piiramisest teadis või pidi teadma. Seega ei kehti volituse lõppemise kehtivus pahauskse isiku suhtes.

Milline tagajärg saabub, kui esindaja on siiski teinud tehingu pärast seda, kui esindatav on volituse tagasi võtnud?

TsÜS § 128 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing on tühine. TsÜS § 128 lg 2 kohaselt aga kindlale isikule suunatud ühepoolsele tehingule, mis on tehtud teise isiku nimel esindusõiguseta, kohaldatakse vastavalt TsÜS §-des 129 ja 130 sätestatut, kui isik, kellele tehing oli suunatud, ei vaielnud tehingu tegemisele vastu, kuigi ta esindusõiguse puudumisest teadis või pidi teadma. See tähendab, et kindlale isikule suunatud ühepoolsetele tehingutele kohaldatakse tagajärjena esindusõiguseta tehtud mitmepoolsete tehingute tagajärgi. TsÜS § 128 lg 1 kohaldamisala on suhteliselt kitsas, see rakendub sisuliselt üksnes selliste ühepoolsete tehingute puhul, mis ei ole suunatud kindlale isikule ning selliseks tehinguks võib olla näiteks tasu avalik lubamine. Tegelikkuses on enamik ühepoolseid tehinguid (nt kõik lepingulised kujundusõigused, nagu lepingust taganemise ja ülesütlemise avaldused, hinna alandamise avaldused, tasaarvestuse avaldused, lepingu tühistamise avaldused) suunatud kindlale isikule ning seega on TsÜS § 128 lg 2 kohaldamisala laiem.

TsÜS § 129 lg 1 kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kui volitus peab olema antud teatud vormis, peab ka heakskiit olema antud samas vormis (TsÜS § 129 lg 6).

Kui esindusõiguseta esindaja tehtud tehing osutub tühiseks, reguleerib tühisuse tagajärgi TsÜS § 84.

Näiteks võib tühise mitmepoolse tehingu tagajärjeks olla see, et üleantu või saadu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.