Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-18-334 teinud 13. detsembril 2019 kohtuotsuse, milles mõistis Eesti Vabariigilt lapse isa kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot põhjusel, et riik ei olnud suutnud piisavalt efektiivselt tagada lapse ja isa suhtes kindlaksmääratud suhtluskorra täitmist. Oluline on märkida, et vaidlus puudutab vaid olukorda, kus vanemal oli juba olemas sundtäidetav lahend, mille täitmine sellegipoolest ei õnnestunud.
Isa kaebuse kohaselt oli isa kasutanud kõiki meetmeid, mida õigusaktid võimaldavad, et saavutada kohtulahendite täitmine. Kohus oli andnud isale õiguse lapsega suhtlemiseks ning isa oli saanud kohtult sundtäidetava kohtulahendi, kuid lapse ema keeldus suhtluskorra täitmisest ning sundtäitmine ei ole tulemust andnud. Avaliku võimu tegevusetuse tõttu on pöördumatult kannatada saanud isa side lapsega. Suhtluskord kehtis, kuid viimati nägi isa poega, kui laps oli 2,5-aastane. Taaskohtumine toimus, kui laps oli 4,5-aastane ja laps ei tundnud enam isa ära. Isa tugines sellele, et kohtulahendi täitmine on riigi põhiseaduslik kohustus. Riigil on kohustus tagada vanema ja lapse suhtlemine ka siis, kui vanemate endi vahelised suhted on konfliktsed. Vanemate suutmatus omavahel kokkuleppeid sõlmida ei õigusta riigi tegevusetust. Isa taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot.
Tallinna Halduskohus jättis isa kaebuse rahuldamata. Halduskohus heitis lapse isale ette, et isa ei ole ise ära kasutanud kõiki segadusega ette nähtud võimalusi, nt pole kaebaja taotlenud kohtult lapse hooldusõiguse muutmist. Samuti on oluline, milline on vanemate, sh suhtlemist nõudva vanema panus lahenduse leidmisel. Suhtlemiskorra tagamise süsteemi potentsiaal on jäänud arvestataval määral kasutamata kaebaja enda tegevuse tõttu. Vanematevaheliste suhete halvenemisel on osa ka lapse isal, nt on lapse ema pöördunud perevägivalla tõttu ohvriabisse. Üksnes lapse ema vastasseisus süüdistavad väited ei ole veenvad. Kaebaja lähtub ekslikust arusaamast, et kaebaja ja tema lapse vahelise suhtlemise taastamine on üksnes ja ainult Eesti riigi ülesanne. Kaebaja pole rahumeelse lahenduse leidmiseks piisavalt teinud.
Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse.
Ringkonnakohus selgitas, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on olnud järjepidev Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 8 tõlgenduses, mille kohaselt on ametivõimudel kohustus efektiivselt ja tõhusalt tagada sobivate meetmetega vanemale lapse külastusõiguse täitmine. Suhted vanemate ja laste vahel on konventsiooni kaitsealas ning ametiisikud peavad tegutsema kiirelt ja hoolsalt, kasutamaks kõiki mõistlikke võimalusi külastusõiguse tagamiseks. Võimudele ei saa siiski panna absoluutset kohustust külastusõiguse tagamiseks, kui see ei ole asjaolusid arvestades võimalik. Oluline on, kas riigi poolt tagatud meetmed on konkreetsel juhul osutunud asjakohasteks ja piisavateks. Kiire tegutsemise kohustus tuleneb sellest, et lapse ja vanemate suhetes mängib aeg sageli otsustavat rolli. Aja möödumine võib omada pöördumatut mõju lapse ja temaga mitte koos elava vanema suhetele. Kui lastevanemate vahelt on kadunud omavaheline kiindumus, ei ole realistlik oodata, et riik suudaks sundida ühte vanemat omaks võtma positiivset meelestatust teise vanema suhtes. Suhtluskorra kindlaksmääramise vaidlused on oma olemuselt äärmiselt tundlikud kõigile osapooltele ja siseriiklikel ametiasutustel ei ole kerge ülesanne tagada kohtulahendite täitmist olukorras, kus ühe või mõlema vanema käitumine ei ole konstruktiivne. Kuid vanemate vahelise koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse õigustamisel. Pigem paneb see ametivõimudele kohustuse võtta kasutusele meetmeid, mis lepitaks konfliktsete osapoolte huvisid, pidades kõige olulisemana silmas lapse huvisid. Meetme asjakohasuse hindamisel on kõige olulisem meetme rakendamise kiirus. Oluline on ka, kas vanemate vaheline konflikt iseenesest on mõjutanud täitemenetluse kiirust ja käiku või on viivituse põhjuseks menetluse madal efektiivsus. Hinnata tuleb süsteemi toimimise (rahalised sanktsioonid, lastekaitsega seotud menetlused, kriminaalmenetlus, tsiviiltäitemenetlus, sotsiaalteenused) efektiivsust tervikuna. Lapse ja vanema suhete vaidlustes lasub riigil kohustus toimida erakordse hoolsusega (exceptional diligence), sest esineb risk, et aja möödumine iseenesest võib de facto määratleda vaidluse lõpptulemuse. Viivitused kohtu- ja täitemenetluses ei ole kooskõlas sellise erakordse hoolsuskohustusega. Iga liikmesriik peab varustama end adekvaatse ja piisava õigusraamistikuga, et tagada EIÕK art-ga 8 võetud kohustuste täitmine (vt Z v Poland (34694/06), p-d 68‒71 ja 75; Malec v Poland (28623/12), p-d 66‒67, 72, 74 ja 76; Onodi v Hungary (38647/09), p-d 38‒39 ja 41‒42; Pisica v Moldova (23641/17), p-d 66 ja 73). Viidatud EIK kohtuasjades on avaldaja kaotanud püsiva kontakti oma lapsega ametivõimude ebatõhusa tegevuse tõttu ning eeldades sellisel juhul isikul mittevaralise kahju tekkimist, on EIK mõistnud riigilt välja rahalise hüvitise. Viidatud lahendites heideti ette ka kohtulahendite täitmise võimaluse ebaefektiivsust, st seadusandluse ebaefektiivsust koosmõjus täiturite ja kohtute töö aegluse ja ebaefektiivsusega ning rõhutatakse, et suhtluskorra täitmise asjad peavad saama riikide poolt kiire ja efektiivse lahenduse.
Lisaks selgitas ringkonnakohus, et jõustunud kohtulahendiga kehtestatud suhtlemiskorra sundtäitmise valguses pole põhjust rääkida isa võimalusest taotleda hooldusõiguse jaotuse muutmist. Isal on õigus nõuda kehtiva suhtluskorra täitmist ka olukorras, kus ta ei soovi teostada nt ainuisikulist hooldusõigust.
Ringkonnakohus lahendas kaebuse riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel. RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus leidis, et lapse isale on tekkinud mittevaraline kahju. Isale ei ole kahju tekkinud mingi konkreetse õigusnormi rakendamise või rakendamata jätmise või üldise õigusloome puudulikkuse tagajärjel, vaid eelkõige on kahjulik tagajärg tekkinud erinevate menetluste aegluse tõttu. Kohus pidas 5000 euro suurust hüvitist lapse isa kasuks õiglaseks.
Samasugusele seisukohale on Tallinna Ringkonnakohus jõudnud ka 05. detsembri 2019. a otsuses haldusasjas nr 3-18-1636, kus mõisteti samuti lapse isa kasuks välja 5000 eurot.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.