Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 2172 lg 1 sätestab, et kui enne 2022. aasta 1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatusraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 2022. aasta 1. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus.
Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et kui kohustatud vanem või laps ei nõustu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele.
Mida eelnev tähendab?
Sättega on hõlmatud nii kohtuotsused, kompromissi kinnitamise määrused kui ka hagi tagamise määrused.
Erinevalt kohtulahenditest ei kohaldu säte notariaalsetes ja muudes kohtuvälistes elatise tasumise kokkulepetes määratud elatise summadele automaatselt. Kui elatist makstakse vanemate omavahelise kokkuleppe alusel, siis saavad vanemad lapse tegelikke vajadusi silmas pidades kokku leppida, kas jätkata tasumist senisel viisil, lähtuda uutest elatise arvutamise reeglitest või fikseerida sarnaselt viidatud sättele senine elatise suurus. Kui kokkulepet ei saavutata, saavad vanemad pöörduda kohtusse elatise summa kindlaksmääramiseks.
Kui vanemad on notariaalselt elatise summas kokku leppinud, saab seda lepingut muuta samuti kokkuleppel. Kui üks pool muutmisega nõus ei ole, siis on võimalik leping üles öelda võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 1 kohaselt ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.
Olemasolevast kohtupraktikast tuleneb, et üldjuhul on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 järgi väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud (RKTKo 3-2-1-124-15, p 11). Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Olukorras, kus näiteks kohtulikku kompromissi kinnitavast kohtumäärusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud ülalpidamisnõude aluseks olevad asjaolud, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (RKTKm 3-2-1-119-15, p 12).
Kuigi praegusel juhul oleks hagi esitamise aluseks põhjus, et vahepeal on elatise suuruse regulatsioon muutunud, siis võib sellegipoolest juhtuda, et kohus ei rahulda vaid sellel põhjusel hagi elatise vähendamiseks. Kui kohus on eelmises lahendis tuvastanud lapse vajadused ja ei ole lähtunud vaid miinimumelatise suurusest, siis tuleb ilmselt elatise vähendamise hagi menetledes vaielda lapse vajaduste suuruse muutumise üle (tõendada, et lapse vajadused on väiksemad). Sellisel juhul on põhimõtteliselt võimalik vaielda ka selle üle, et mingi osa vajadustest on kaetud toetustega, kui neid eelmise lahendi tegemise ajal arvesse ei võetud. Kui kohus on elatise välja mõistnud vaid lähtudes kunagisest elatise miinimumsummast, siis on õiguslikult lihtsam öelda, et lahendi muutmiseks piisab vaid sellest, et vahepeal on seadus muutunud. Kuid ka sellisel juhul on õigustatud isikul (lapsel) võimalik tõendada, et tema vajadused on suuremad, kui kehtiv seadus ette näeb.
Näiteks leidis Tallinna Ringkonnakohus 7. märtsi 2022 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-21-1133 punktis 37, et eelkõige tuleb elatisenõude lahendamisel tuvastada lapse vajaduste suurus. Lapse isa ei vaidlustanud viidatud tsiviilasjas asjaolu, et lapse ülalpidamiseks vajaminevate rahaliste vahendite suurus moodustas 2*292 eurot kuus. Seega leidis kohus, et lapse isa ei saa elatisekalkulaatori tulemust põhjendatud elatise suuruse tuvastamisel arvestada, kuna isa sissetuleku suurus võimaldab lapse ülalpidamiseks vajamineva elatise tasumist.
Samuti leidis Tartu Ringkonnakohus 17. märtsi 2022 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-21-12262 punktis 11, et eelkõige tuleb elatisenõude lahendamisel lähtuda laste vajadustest. Hageja ei vaidlustanud laste ülalpidamiseks vajaminevate rahaliste vahendite suurust. Seega ei ole põhjendatud võtta lähtepunktiks uue regulatsiooni kohaselt arvutatud miinimumelatise summa ning hageja materiaalne olukord võimaldab tasuda laste ülalpidamiseks vajaminevat põhjendatud elatist.
Seega liigub kohtupraktika selles suunas, et kui esitada elatise vähendamise hagi kohtusse põhjusel, et elatise suuruse regulatsioon on vahepeal muutunud, siis tuleb ikkagi hakata vaidlema lapse põhjendatud vajaduste suuruse üle.
Lisaks selgitame, et TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises alaealise lapse ülalpidamisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega jäävad elatise vähendamise hagi rahuldamise korral hageja menetluskulud tema enda kanda.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.