Mida vanemate ühine hooldusõigus tähendab?
Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühine hooldusõigus tähendab kõige lihtsamas mõttes seda, et vanemad peavad lapsega seotud asju otsustama ühiselt. Vanemad peavad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles. Vanemad peavad silmas pidama lapse igakülgset heaolu. Mõlemal vanemal peab olema võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles (Riigikohtu 22. novembri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 16).
Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanematel ühine hooldusõigus. Mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb alati säilitada võimalikult suures ulatuses (Riigikohtu 12. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Samas ei tohiks hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist.
Millisel õiguslikul alusel saab vanemate ühist hooldusõigust lõpetada?
Vanemate hooldusõiguses saab teha muudatusi peamiselt kahel alternatiivsel alusel. Ühele vanemale saab anda konkreetses asjas otsutusõiguse (PKS § 119) või lõpetatakse (osaliselt) vanemate ühine hooldusõigus (PKS § 137). Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (Riigikohtu 5. jaanuari 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233/69, p 15).
Käesolev artikkel keskendub teisele variandile, s.o PKS §-le 137 ja vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisele.
Mida ühise hooldusõiguse lõpetamine tähendab?
PKS § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lg 3). Seega saab vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (PKS §-d 123 ja 137).
Kui hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale hakkab takistama lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist, siis on see alus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Takistused võivad olla tingitud sellest, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada. Samuti võib olla tegemist olukorraga, kus senine vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus on ebaõnnestunud (viidatud lahend nr 2-16-5794/104, p 17).
Ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses. Selle tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle. Teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (viidatud lahend nr 3-2-1-159-15, p 25).
Mis põhjusel jäetakse ühine hooldusõigus lõpetamata?
PKS § 137 lg 2 sätestab, et ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust ei rahuldata, kui:
- vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või
- on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.
Kui ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused puuduvad, siis ei pruugi ühise hooldusõiguse lõpetamine olla põhjendatud (viidatud lahend nr 2-16-5794/104, p 22.1). Riigikohus on varasemalt leidnud, et ainuüksi asjaolu, et ema on pärast vanemate lahkuminekut kasvatanud last üksi, ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks (viidatud lahend nr 2-21-233/69, p 12). Lisaks on leitud, et ainuüksi see, et üks vanem viibib töökorralduse tõttu osa aega välismaal, ei anna alust ühist hooldusõigust lõpetada (viidatud lahend nr 2-16-5794/104, p 16).
Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-16420
Tsiviilasjas nr 2-22-16420 esitas lapse isa kohtule avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Kohtumenetluse ajaks oli laps 12-aastane. Laps oli elanud peamiselt koos emaga, kuid erinevatel perioodidel pikemalt ka koos isaga. Isa sai teadlikuks sellest, et lapse eest ei olnud keegi mitu nädalat hoolitsenud ning isa tõi lapse enda juurde elama. Isa pidas ühise hooldusõiguse lõpetamist vajalikuks selleks, et tagada lapsele stabiilne elukeskkond, eakohane areng ja hoolitsus.
Ema vaidles avaldusele vastu. Lapse ema töötab Soomes juba kaks aastat ja isa on sellest teadlik. Laps ei jää kunagi üksi koju, vaid temaga olid vanaema ja lapse ema vanem poeg. Ema ei ole olnud kunagi selle vastu, et tema Soomes töötamise ajal laps isa juures elaks ning isa tema eest hoolitseks. See ongi isa otsene kohustus. Varem ei ole isa tundnud huvi lapse kasvatamise vastu.
Maakohus rahuldas isa avalduse ning vanemate ühine hooldusõigus lõpetati osaliselt. Ema määruskaebuse alusel tühistas ringkonnakohus maakohtu lahendi. Isa avaldus jäeti rahuldamata.
Ringkonnakohus asus seisukohale, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei kahjusta lapse huve. Emal puuduvad vastuväited selle osas, et laps isa juures elab. Emale sobib, et ta kohtub lapsega siis, kui ta Eestis käib. Lisaks puuduvad andmed ja tõendid selle kohta, et vanemate vahel oleksid muud erimeelsused. Ringkonnakohus kordas Riigikohtu praktikas väljakujunenud seisukohta, et ainuüksi see, et üks vanem viibib töö tõttu osa aega välismaal, ei anna alust ühist hooldusõigust lõpetada. Asjaolu, et ema töötab Soomes ning laps soovib elada isa juures, ei ole aluseks ema hooldusõiguse piiramiseks. Emal on võimalus ja õigus lapsega seotud olulistes küsimustes kaasa rääkida. Ema kinnitas, et lapse isa saab talle lapsega seotud küsimustes alati helistada. Kui vaja, saab ema lapsega seotud dokumente jm alati digiallkirjastada. Samuti saab ema vajadusel Tallinnasse tulla. Isegi kui ema lapse elus igapäevaselt ei osale, ei ole see põhjuseks temalt hooldusõigus osaliselt ära võtta.
Kas vanemate ühist hooldusõigus on võimalik taastada?
Vastus on jah. Vanemal on õigus kohtult taotleda, et hooldusõigus kuuluks vanematele ühiselt. Avaldus rahuldatakse, kui täidetud on PKS § 138 lõike 1 teises lauses sätestatud eeldused (PKS § 1231 lg 3) (viidatud lahend nr 2-16-5794/104, p 17).
Kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Avaldus rahuldatakse, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist (PKS § 138 lg 1).
Kui sulle see artikkel meeldis, siis võib olla pakub sulle huvi ka meie artikkel “Ühise hooldusõiguse lõpetamine või otsustusõiguse üleandmine?”
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.