Tagasiulatuva elatise nõude alus ja eesmärk
Perekonnaseaduse (PKS) § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Seega ei saa tagasiulatuva elatise nõue tuleneda väidetavalt aastaid varem tasumata jäänud elatise arvestusest.
Kuivõrd elatise nõudmine on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et elatise nõude esitamine täidab oma eesmärgi (Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, punkt 19).
PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike elatise nõuete eest. Selliste nõuete rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Seda asjaolu saab arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, punkt 12).
Millest lähtuda, kui tagasiulatuva elatise nõue paneb kohustatud isiku raskesse olukorda?
Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi. Arvestada saab ka kohustatud isiku varalist seisundit (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, punkt 13).
PKS § 102 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline alaealisele lapsele elatist maksma, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla vanema töövõimetus. Samuti olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
Nimetatut tuleb kohtul arvestada ka siis, kui kohus mõistab õigustatud isiku kasuks välja elatise tagasiulatuvalt. Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb arvestada nii vanema varasemat kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet. Samuti tuleb arvesse võtta ka teisi elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Sellega välditakse vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes elatist tagantjärgi (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, punkt 14).
Õigel ajal kohtule hagi esitades saab vältida olukorda, kus kohustatud isiku muutunud varalise seisundi tõttu mõistetakse temalt välja väiksem elatis.
Kas õigustatud isik kaotab õiguse tagasiulatuvalt elatist nõuda, kui ta ei ole seda vahepeal järjepidevalt nõudnud?
Ei. Järjepidevalt elatise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu. Küll aga saab selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel (viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-16, punkt 20).
Kas tagasiulatuv elatis tuleb alati maksta vaid rahas?
Kuna tagasiulatuv elatis ei ole kuidagi erisätetega reguleeritud, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise nõudmise üldsätetest. Sellest tulenevalt antakse ka tagasiulatuvat elatist PKS § 100 lg 1 järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kohustatud isik võib mõjuval põhjusel nõuda, et tal võimaldatakse anda elatist muul viisil. Seega on üldreegel, et tagasiulatuv elatis tuleb anda rahas, kuid sellest võib ette näha erisusi.
PKS § 100 lg 1 järgi saab kohustada kohustatud isikut tagasiulatuva ajavahemiku ülalpidamiskulude katteks maksma raha, kuid mõjuval põhjusel on võimalik määrata ülalpidamiskohustuse täitmine kindlaks muul viisil (Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, punkt 13).
PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada. Vanemad võivad määrata kindlaks, missugusel viisil ja millise ajavahemiku tagant tuleb elatist maksta. Seega võivad vanemad leppida kokku ka muul viisil elatise maksmises. Riigikohus tuvastas asjas nr 3-2-1-78-13, et vanemad olid sõlminud kokkuleppe, mille järgi pidi isa maksma lapse ema eest liisingumakseid ning lapse ema ei pidanud isalt elatist nõudma. Riigikohus leidis, et vanemad võivad omavahel kokku leppida, et üks või kumbki vanem ei esita teise vastu lapse elatise nõuet. Sellise kokkuleppe põhjuseks võib olla asjaolu, et laps elab kummagi vanema juures või üks vanem jätab teisele ühisvara jagamise käigus rohkem vara. Kui vanem soodustab muul viisil teist vanemat ega nõua selle eest hüvitamist, siis võib vanem teatud juhtudel soovida vastutasuks, et teine vanem ei nõua temalt lapsele elatist. Sellise kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele elatist maksma kohustatud isikud omavahelisi suhteid.
Kui vanem on kokkulepet täitnud ja lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine oli tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista.
Seega ei pea tagasiulatuvat elatist andma ilmtingimata rahas.
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.