Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 järgi toimub vanema ja lapse suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamiseks vanema palvel kohtus lepitusmenetlus. Kuigi lepitusmenetluse eesmärk on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, on vaja tagada lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmine ka siis, kui vanemad kokkulepet ei saavuta (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 34). Lepitusmenetluses arutab kohus vanematega kõiki lastega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, ja suunab vanemaid laste huvides järeleandmisi tegema ning selgitab, milliseid meetmeid kavatseb kohus TsMS § 563 lg 7 alusel rakendada, kui vanemad jäävad lepitamatult eri meelt.
Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab kohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe TsMS § 563 lg 7 p-des 1-3 nimetatud otsustustest. Maakohtul ei ole õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi eelnimetatud otsustustest (vt Riigikohtu 19. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13244/121, p 16.2).
TsMS § 563 lg 7 sätestab, et kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu või keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab:
1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada täitemenetluse seadustiku (TMS) mõttes;
2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või kokkulepet;
3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes.
Hiljutises Riigikohtu 17. novembri 2021 lahendis nr 2-16-9408 heitis kolleegium maakohtule ette seda, et maakohus ei kohaldanud ühtegi TsMS § 563 lg 7 p-s 1 ette nähtud sunnivahendit põhjendusel, et lapsi ei ole võimalik kohustada isaga suhtlema ning lastele ei tulene seadusest ka kohustust vanemaga suhelda. Riigikohus selgitas, et TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel sunnivahendite kohaldamist ei välista see, et lapsed ei soovi isaga suhelda.
Riigikohus on selgitanud, et perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 3 järgi lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel ei ole määrav lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu 6. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111/116, p 18).
Sunnivahendid ja vanema koostöökohustus suhtluskorra täitmisele kaasa aitamiseks
Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 2, § 183 ja § 261 järgi saab kohtutäitur eelkõige määrata pärast hoiatuse tegemist täitemenetluse võlgnikule sunniraha ning kasutada TMS § 179 lg 4 alusel suhtluskorra lahendi täitmiseks jõudu, eeldusel et kohus on andnud jõu kasutamiseks kohtumääruses loa. Seega peab maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldades märkima, kas ta lisaks sunniraha kasutamisele lubab kohtutäituril vajaduse korral kohaldada ka jõudu (viidatud Riigikohtu 19. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13244/121, p 16.3).
PKS § 143 lg 2 esimese lause järgi peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega see, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks (vt Riigikohtu üldkogu 17. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 69).
Lapsega koos elaval vanemal on suhtluskorra täitmisel kaasa aitamise kohustus, mille tulemusel peavad vanemad tegema koostööd ning austama nii lapse kui ka teineteise õigusi ja huve. Kolleegium on varem leidnud, et vanema ja lapse suhtluskorra täitmisel peavad vanemad üritama teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra täitmine õnnestuks tõrgeteta ning laps suhtuks suhtluskorda ja selle täitmisesse positiivselt. Vanematel on võimalik mõistlikkuse piirides veenda ning mõjutada last suhtluskorda täitma ning suhtuma suhtluskorra täitmisesse loomulikult ja positiivselt (viidatud Riigikohtu 17. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 78).
Muuhulgas on leitud, et põhjendatud on erieestkostja määramine PKS § 209 järgi olukorras, kus lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda ja erinevad meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise korraldamiseks ei ole tulemusi andnud.
Riikliku perelepitusteenuse seadus
Alates 01.09.2022 jõustuva riikliku perelepitusteenuse seadusega täiendatakse PKS §-ga 1371, mis võimaldab vanematel perelepituse käigus kokku leppida ühise hooldusõiguse muutmises, mis oli seni täielikult kohtu pädevuses. Täpsemalt sätestab PKS § 1371, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, võivad nad riikliku perelepitusteenuse seaduses sätestatud lepitusmenetluse käigus kokku leppida, et ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt või täielikult ning hooldusõigus antakse osaliselt või täielikult ühele vanemale üle. Sellise kokkuleppe saab sõlmida vaid siis, kui kohus on teinud TsMS § 5601 alusel perelepitusse suunamise määruse. Samuti võib koos suhtlemise korraldamise asjaga lepitusmenetlusse suunata samal ajal kohtu menetluses oleva elatise asja.
Perelepituse käigus ei saa hooldusõigust muuta olukorras, kus ühele vanemale kuulub ainuhooldusõigus ning soovitakse hooldusõiguse kuuluvust muuta selliselt, et edaspidi oleks vanematel taas ühine hooldusõigus või soovitakse ainuhooldusõigust üle anda teisele vanemale. Sellisel juhul tuleb hooldusõiguse muutmiseks endiselt kohtu poole pöörduda.
Samuti täiendatakse TsMS-i §-ga 5601 , mille kohaselt hakkab kohus suunama reeglina vanemaid, kes ei ole enne lapsega suhtlemise korraldamise asjas kohtusse pöördumist lepitusmenetlust läbinud, Sotsiaalkindlustusametisse, kus perele pakutakse perelepitusteenust. Perelepitusteenuse osutamise käigus viiakse läbi lepitusmenetlus. Kui lepitusmenetlus on edukas, sõlmivad vanemad vanemluskokkuleppe, mille kinnitab lepitusorganina Sotsiaalkindlustusamet vastavalt perelepitusseaduse §-le 12. TsMS § 560 lõikes 8 nähakse ette menetluslikud tagajärjed selle kohta, kui perelepitusteenuse osutamise käigus läbiviidav lepitusmenetlus nurjub või kui lepitusmenetlus on edukas ja Sotsiaalkindlustusamet kinnitab vanemluskokkuleppe. Kokkuleppe kinnitamise tagajärjeks on see, et konkreetses vaidlusküsimuses on lahendus saavutatud kohtuväliselt ja kohus lõpetab selle vaidluse eseme osas menetluse. Lepitusorgani kinnitatud vanemluskokkulepe on täitedokumendiks lepitusseaduse (LepS) § 14 ja TMS § 2 lõike 1 punkti 25 tähenduses.
Seega tuleb tulevikus vanematel enne lapsega suhtlemise korraldamise asjas lepitusmenetlus läbida üldjuhul juba enne kohtusse pöördumist. Kohtusse pöördumise eelduseks on loodava regulatsiooni kohaselt see, et lepitusmenetlus vanemate vahel on eelnevalt ebaõnnestunud ja kokkulepet vaidlusküsimuses ei ole õnnestunud sõlmida või Sotsiaalkindlustusamet ei ole lepituskokkulepet kinnitanud. Seadus sätestab sellest ka erandeid, nt ei tule lepitusmenetlust läbida enne kohtusse pöördumist juhul, kui peresuhetes on esinenud lähisuhtevägivalda. Samuti on kohtul TsMS § 5601 lõike 2 kohaselt diskretsioon otsustamaks, et lepitusmenetluse läbimine enne kohtumenetlust ei ole põhjendatud muul põhjusel. Selline muu põhjus võib esineda näiteks olukorras, kus vanemad ja nende probleemid on kohtule varasemast teada ning kohtu hinnangul on vanemate edukas lepitamine äärmiselt ebatõenäoline ning lapse huvides on lapsega suhtlemise korraldamise asja kiire lahendamine kohtumenetluses.
Eelnev ei tähenda aga, et luuakse kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus võtab avalduse menetlusse olenemata sellest, kas vanemad läbisid enne kohtusse pöördumist lepitusmenetluse või mitte. Kui TsMS § 5601 lõike 2 esimeses lauses nimetatud asjaolusid ei esine ja lepitusmenetlus on läbimata, suunab kohus vanemad lepitusmenetluses osalema ja määrab Sotsiaalkindlustusametisse pöördumise tähtaja, samuti selgitab, kuidas Sotsiaalkindlustusameti poole pöörduda. Kohus peatab lepitusmenetluse läbiviimise ajaks menetluse. Samuti tuleb meeles pidada, et PKS §-s 1371 nimetatud hooldusõiguse vaidluse lahendamiseks ei saagi vanemad kohtuväliselt vabatahtlikult lepitusmenetlusse pöörduda, vaid sinna suunab üksnes kohus määruse alusel.
Edaspidi hakkab kohus määrama sunnimeetmeid kohe lapsega suhtlemise korraldamise määruses. Seega hakkab lahend lapsega suhtlemise korra kohta olema koheselt sundtäidetav ning täitedokumendi saamiseks ja sunnimeetmete määramiseks ei tule uuesti kohtusse pöörduda. Uue seadusega tunnistatakse TsMS § 563 kehtetuks.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.