Käesolevas artiklis vaatame kohtupraktikat vaidlustes, kus üks vanem tahab ainuisikuliselt otsustada lapse perekonnanime muutmise üle.
Riigikohtu 5. jaanuari 2022 lahend tsiviilasjas nr 2-21-233
Riigikohtu 5. jaanuari 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233 sisaldab kokkuvõtet samas asjas ringkonnakohtu poolt tehtud otsustuse kohta, millega jäeti rahuldamata lapse ema avaldus lapse perekonnanime muutmiseks ainuotsustusõiguse saamiseks. Maakohus oli ema vastava avalduse rahuldanud, kuid ringkonnakohus tühistas selles osas maakohtu määruse.
Ringkonnakohus leidis esmalt, et perekonnanime muutmiseks õiguse saamine on käsitatav otsustusõiguse üleandmise nõudena perekonnaseaduse (PKS) § 119 mõttes. PKS § 119 sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi.
Ringkonnakohus selgitas, et eelduslikult on lapse huvides säilitada oma senine perekonnanimi. Isegi kui laps väidetavalt soovib oma perekonnanime muuta, siis ei saa seejuures lähtuda vaid lapse soovist ning lapse senise perekonnanime säilitamine peaks olema tema huvidega kuidagi vastuolus. Lapse tahe ei pruugi olla alati kooskõlas tema parimate huvidega. Lapse tahte ja sooviga tuleb küll arvestada, kuid tegemist on vaid ühe asjaoluga lapse parimate huvide hindamisel.
Viidatud lahendis esiletoodud asjaolude kohaselt, oli lapse nime muutmise põhjusena ema nimetanud seda, et kaasõpilased on lapselt koolis küsinud, miks tal on emaga erinev perekonnanimi, ning see on olnud lapse jaoks ebameeldiv. Konkreetsel juhul oli kohalik omavalitsus lapse ära kuulanud, kuid lapsele ühtegi sellist juhtumit ei meenunud. Seega leidis kohus, et isegi kui selliseid küsimusi on lapsele esitatud, ei ole need lapse jaoks olnud niivõrd ebameeldivad või piinlikud, et neid mäletada. Samuti oli ema esile toonud, et piiriületus lapsega võib võtta erineva nime tõttu kauem aega.
Ringkonnakohus leidis, et eeltoodud põhjused ei ole piisavad, et anda emale otsustusõigus lapse perekonnanime muutmiseks. Kohus selgitas, et lapse huvides on eelkõige tema nime stabiilsus ning asjas pole esitatud niivõrd kaalukaid põhjendusi, mis kaaluks üles vajaduse säilitada lapse identiteeti.
Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2021 lahend tsiviilasjas nr 2-21-3973
Viidatud asjas jättis maakohus rahuldamata laste ema avalduse laste perekonnanime muutmiseks otsustusõiguse saamiseks, kuid ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus tuleb selles osas tühistada.
Kolleegium märkis, et eelduslikult on laste huvides nende perekonnanime stabiilsus. Samas oli kolleegium seisukohal, et praegusel juhul oli laste igakülgset heaolu silmas pidades laste huvides perekonnanime muutmine. Kolleegium ei nõustunud laste isa käsitlusega, et ema soov laste perekonnanime muuta lähtub ema enda huvidest. Perekonnanime eesmärk on näidata isiku kuuluvust vastavasse perekonda ja suguvõsasse ning määratleda seeläbi lapse identiteet. Laste praegust perekonnanime ei kandnud aga enam kumbki vanematest. Samuti oli kohaliku omavalitsuse esindaja kinnitanud, et nimevahetust soovivad lapsed ise. Ema soovis lastele taotleda enda praeguse perekonnanime andmist, mis oli ühtlasi ema neiupõlvenimi. Asja materjalidest nähtuvalt kasvasid lapsed ema peres ning nende sidemed olid emaga tugevad. Seega pidas kolleegium põhjendatuks anda laste perekonnanime muutmise küsimuses ainuotsustusõigus emale.
Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2021 lahend tsiviilasjas nr 2-20-11148
Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2021 lahend tsiviilasjas nr 2-20-11148 sisaldab kokkuvõtet samas asjas maakohtu poolt tehtud otsustuse kohta, millega jäeti rahuldamata lapse isa avaldus otsustusõiguse saamiseks lapse perekonnanime muutmiseks.
Maakohus selgitas, et kaaludes lapse huve ja arvestades perekonnaautonoomia põhimõtet, mille kohaselt ei sekku riigivõim ilma vajaduseta perekonnaasjadesse, ei ole lapse perekonnanime muutmine lapse huvides. Lapse senine perekonnanimi oli tal alates sünni registreerimisest. See näitab inimese perekondlikku kuuluvust ja identiteeti ning omab ajaloolist ja emotsionaalset tähendust. Isa ei tõendanud väiteid, et lapse elu oleks isa perekonnanimega Eestis kergem kui ema perekonnanimega (emal oli välismaine perekonnanimi). Samuti leidis maakohus, et senine perekonnanimi ei mõjuta lapse reisimist koos vanemaga. Kohus selgitas, et lapse isa tahe muuta lapse perekonnanime lähtub üksnes isa subjektiivsest soovist.
Riigikohtu 29. oktoobri 2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-96-14
Viidatud tsiviilasjas jätsid kohtud rahuldamata laste isa avalduse, millega isa soovis ainuotsustusõigust laste perekonnanime muutmiseks. Riigikohus leidis, et kohtud on õigesti jätnud isa avalduse rahuldamata.
Kolleegium selgitas, et vanemad peavad lapse perekonnanime muutmist otsustades pidama silmas lapse igakülgset heaolu, st lähtuma lapse perekonnanime muutmise üle otsustades lapse huvidest, mitte muudest, sh enda subjektiivsetest kaalutlustest. Lapse huvides on tema perekonnanime stabiilsus. Laste nimesid oli konkreetses asjas juba eelnevalt muudetud ning kohtud tuvastasid, et laste perekonnanime muutmine endiseks perekonnanimeks tähendaks veel kord laste nimede muutmist, mis ei oleks laste huvides, sest põhjustaks lastele asjatult psüühilisi pingeid.
Lisaks märkis kolleegium, et isegi juhul, kui isa saaks õiguse otsustada laste perekonnanime muutmise üle, võiks laste perekonnanime muutmine olla takistatud lapse perekonnanime kohta seaduses sätestatud piirangute tõttu.
Lapsele perekonnanime andmine ja selle muutmine on reguleeritud nimeseaduses (NS). NS § 8 lg 1 järgi antakse lapsele vanemate ühise perekonnanime korral vanemate perekonnanimi, vanemate erinevate perekonnanimede korral ühe vanema perekonnanimi ja seadusliku isa puudumise korral ema perekonnanimi. Seega antakse lapsele tema vanema(te) perekonnanimi ja see näitab lapse perekondlikku kuuluvust.
Lapse perekonnanime muutmine ei ole, arvestades lapse nime kontinuiteedi põhimõtet, üldjuhul ilma seaduses sätestatud aluseta lubatud. Nimeseaduse järgi on lubatud anda lapsele uus perekonnanimi eelkõige juhul, kui toimuvad õiguslikud muudatused lapse perekondlikes suhetes, sh lapse põlvnemist (NS § 8¹) või lapsendamist (NS §-d 13 ja 14) puudutavalt. Lisaks saab vanem taotleda lapsele uue perekonnanime andmist olukorras, kus vanem taotleb endale uut perekonnanime (NS § 16 lg 1). Muudel juhtudel ei näe nimeseadus ette lapse perekonnanime muutmise võimalust.
Ülalmärgitut arvestades ei saa vanem(ad) ka hooldusõiguse või vastava otsustusõiguse olemasolu korral lapse perekonnanime alati oma soovi kohaselt muuta, arvestamata seaduses sätestatud piiranguid. Seega võiks ka isale otsustusõiguse andmise korral jääda isa taotlus lastele endise perekonnanime andmiseks rahuldamata, kui nimeseaduse järgi ei ole alust laste nime muuta.
Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2017 lahend tsiviilasjas nr 2-16-10347
Viidatud asjas pöördus lapse isa kohtusse eelkõige põhjusel, et soovib muuta lapse perekonnanime selliselt, et ema perekonnanime asemel kannaks laps edaspidi isa perekonnanime. Maakohus ei pidanud lapse isa argumente avalduse rahuldamiseks piisavaks. Ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega aga ei nõustunud.
Ringkonnakohus selgitas, et lapse nime küsimus on oluline lapse põhiõiguste seisukohalt ja see küsimus tuleb lahendada lähtudes eelkõige lapse huvidest ja konkreetsetest elulistest asjaoludest. Perekonnanime eesmärk on näidata isiku kuuluvust vastavasse perekonda ja suguvõsasse ja määratleda seeläbi lapse identiteet. Ringkonnakohus leidis, et määravaks oli asjaolu, et lapsel ei olnud ei tema ema sünninime ega ka isa sünninime, vaid laps kandis oma ema abikaasa perekonnanime. Kuna vahepeal tuvastati lapse põlvnemine kohtusse pöördunud isast, siis leidis ringkonnakohus, et lapse bioloogilise põlvnemise tuvastamine isast on piisavalt kaalukas põhjendamaks, miks on vaja lapse perekonnanime muutmise ainuotsustusõigus anda üle lapse isale.
Kolleegium selgitas lisaks, et juhul, kui ema peaks oma abielu lahutama ja muutma üksnes enda perekonnanime, võib tekkida olukord, kus lapsel on erinev perekonnanimi oma mõlemast vanemast ning jääb kandma perekonnanime, millega tal ei ole tegelikkuses mingit päritolulikku seost. Võimalik mugavus, et praegusel hetkel on emal ja lapsel ning tema poolõel sama perekonnanimi, ei kaalu üles lapse õigust oma tegelikust päritolust lähtuvale identiteedile.
Tuleb märkida, et viidatud lahendile kirjutas üks kolleegiumisse kuulunud kolmest kohtunikust eriarvamuse, mis on ringkonnakohtu lahendite puhul harv nähtus. Eriarvamuses leiti, et ema perekonnanime kandmine ei riku lapse huve või õigusi või oleks muul viisil lapse huvide vastane. Seos isa ja tema suguvõsaga ei teki pelgalt isa perekonnanimega seonduvalt, vaid oluline on see, et isa suhtleks lapsega ja täidaks oma vanema kohustusi. Ainuüksi isaga sama perekonnanimi ei anna lapsele vajalikku kindlustunnet, et tal on isaga lähedane suhe. Kuna laps elab koos ema, ema abikaasa (kasuisa) ja poolõega, siis on tema sidemed tugevad just selle perega, kelle perekonnanime ta ka praegu kannab. Lapse kasvades kujuneb tema identiteet ennekõike lähtuvalt sellest, millises perekonnas ta kasvab. Kohtule esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et laps kasvaks tulevikus muus peres kui ema peres.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.