Ühise hooldusõiguse olemus
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 lg 3 järgi on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.
Vanema hooldusõigus tähendab perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 järgi seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab isikuhooldust (õigust hoolitseda lapse isiku eest) ja varahooldust (õigust hoolitseda lapse vara eest) ning otsustusõigust (õigust otsustada lapsega seotud asju). Samuti on hooldusõiguslik vanem üldjuhul PKS § 120 lg 1 järgi lapse seaduslik esindaja. Ulatuselt ulatub esindusõigus sama kaugele kui hooldusõigus. Kui hooldusõigus on piiratud, on samapalju piiratud ka esindusõigus.
PKS §-s 124 sätestatud isikuhooldus tähendab vanema jaoks nii õigust kui ka kohustust tagada lapse igakülgne heaolu ja tema füüsiline ja psüühiline areng. Isikuhooldus hõlmab nii faktilist hoolitsust ja eluvajaduste katmist (toit, eluase, riided, tervishoid), kasvatamisega seotud küsimusi (sh haridus) kui ka otsustamist lapse suhtlusringkonna ja viibimiskoha üle (sh lapse elukoht). Varahooldus sisaldab endas õigust ja kohustust valitseda lapse vara, mh last esindada (PKS § 127).
Ühele vanemale otsustusõiguse andmine
Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (sh nt vanemate lahkuminemisel lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
Ühise hooldusõiguse lõpetamine
Hooldusõiguse kuuluvust saab muuta üksnes kohtu kaudu. Hooldusõiguse kuuluvuse põhjalikum ülevaatamine võib osutuda möödapääsmatuks eelkõige juhul, kui vanemad enam koos ei ela, mistõttu tekib vajadus selgitada, mil määral ja mil viisil kumbki vanem edaspidi lapse kasvatamises osaleb. Üldiselt ollakse arvamusel, et lapse parimates huvides on reeglina see, kui tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist. Samas peaks hooldusõigus kuuluma vanemale siiski üksnes niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb.
Ühe võimalusena saab vanem nõuda ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist ja talle ainuhooldusõiguse andmist. PKS § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.
Kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, ei ole teisel vanemal lapse suhtes enam hooldusõigust (sh lapse viibimiskoha määramise ega lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamise ega neis küsimustes lapse esindamise õigust), kuid PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning PKS § 145 lg 4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Samuti säilib PKS § 96 järgi vanema kui täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus lapse suhtes.
Samas ei tule lahuselu korral tingimata ühist hooldusõigust täielikult lõpetada. Vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt, s.o osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigust üksmeeles lapse huvides teostada.
Suhtluskorra kindlaksmääramine
Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama (kui selles osas pole ühist hooldusõigust lõpetatud või otsustusõigust ühele vanemale antud). See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. Suhtluskorra kindlaksmääramine hooldusõiguse kuuluvust ei mõjuta. See tähendab, et suhtluskorra kindlaksmääramiseks ei ole vajalik ühist hooldusõigust lõpetada või teha selles muudatusi. Tavaliselt esitatakse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldus kohtule koos ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldusega, kuid sisuliselt on siiski võimalik olukord, kus vanem ei taha ühist hooldusõigust lõpetada, vaid määrata kindlaks lapsega suhtlemise konkreetne graafik.
PKS § 143 lg 1 järgi on vanemal õigus ja kohustus lapsega suhelda ning kui vanemad ei jõua vanema ja lapse suhtlemises kokkuleppele, määrab PKS § 143 lg 2¹ järgi vanema nõudel kohus suhtluskorra. Seega on vanemal õigus pöörduda suhtluskorra määramiseks kohtu poole. PKS § 143 lg-st 1 tulenevalt on eelduslikult lapse huvides see, et laps saab lahus elava vanemaga suhelda, samuti ei tohi vanem kahjustada lapse suhet teise vanemaga. Suhtlemise korra määramise eesmärk on tagada eelkõige lapsele võimalus tunda lahus elavat vanemat ja säilitada lahus elava vanemaga lähedased suhted. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust.
Suhtluskorda määrates juhindub kohus PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute huve. Kohtul on vanema ja lapse suhtluskorda määrates avar kaalumisruum ning suhtluskorda määrates peab kohus kaaluma esitatud asjaolude valguses kõiki vanemate esitatud taotlusi ning määrama sellise suhtluskorra, mis vastab kõige paremini lapse huvidele. Seetõttu peab kohus ka põhjendama, miks ta ei määra suhtluskorda vanema taotletud viisil või miks on ühe vanema või kohtu pakutud tingimustel suhtlemine paremini lapse huvides.
Suhtluskorra täitmise tagamine
Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-13244/121 selgitanud, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks saab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 lg-st 8 tulenevalt alustada täitemenetlust üksnes sellise määruse alusel, millega kohus on lepitusmenetluse ebaõnnestumise järel määranud, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada. Seega saab lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus muutuda sundtäidetavaks alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist. Samuti saab lapsega suhtlemist korraldav notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkuleppe muutuda sundtäidetavaks alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist.
Kohus algatab lepitusmenetluse vanema avalduse alusel, milles vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust, notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepet või muud kokkulepet, milles nähti ette vanemate suhtlemine lapsega. Juhul kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab maakohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe TsMS § 563 lg 7 p-des 1-3 nimetatud otsustustest. Nendeks otsustusteks on: 1) määrama milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada ja/või 2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või kokkilepet ja/või 3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Seega ei ole maakohtul õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi eelnimetatud otsustustest.
Riikliku perelepitusteenuse seadus
Alates 01.09.2022 jõustuva riikliku perelepitusteenuse seadusega täiendatakse PKS §-ga 1371, mis võimaldab vanematel perelepituse käigus kokku leppida ühise hooldusõiguse muutmises, mis oli seni täielikult kohtu pädevuses. Täpsemalt sätestab PKS § 1371, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, võivad nad riikliku perelepitusteenuse seaduses sätestatud lepitusmenetluse käigus kokku leppida, et ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt või täielikult ning hooldusõigus antakse osaliselt või täielikult ühele vanemale üle. Sellise kokkuleppe saab sõlmida vaid siis, kui kohus on teinud TsMS § 5601 alusel perelepitusse suunamise määruse. Samuti võib koos suhtlemise korraldamise asjaga lepitusmenetlusse suunata samal ajal kohtu menetluses oleva elatise asja.
Perelepituse käigus ei saa hooldusõigust muuta olukorras, kus ühele vanemale kuulub ainuhooldusõigus ning soovitakse hooldusõiguse kuuluvust muuta selliselt, et edaspidi oleks vanematel taas ühine hooldusõigus või soovitakse ainuhooldusõigust üle anda teisele vanemale. Sellisel juhul tuleb hooldusõiguse muutmiseks endiselt kohtu poole pöörduda.
Samuti täiendatakse TsMS-i §-ga 5601 , mille kohaselt hakkab kohus suunama reeglina vanemaid, kes ei ole enne lapsega suhtlemise korraldamise asjas kohtusse pöördumist lepitusmenetlust läbinud, Sotsiaalkindlustusametisse, kus perele pakutakse perelepitusteenust. Perelepitusteenuse osutamise käigus viiakse läbi lepitusmenetlus. Kui lepitusmenetlus on edukas, sõlmivad vanemad vanemluskokkuleppe, mille kinnitab lepitusorganina Sotsiaalkindlustusamet vastavalt perelepitusseaduse §-le 12. TsMS § 560 lõikes 8 nähakse ette menetluslikud tagajärjed selle kohta, kui perelepitusteenuse osutamise käigus läbiviidav lepitusmenetlus nurjub või kui lepitusmenetlus on edukas ja Sotsiaalkindlustusamet kinnitab vanemluskokkuleppe. Kokkuleppe kinnitamise tagajärjeks on see, et konkreetses vaidlusküsimuses on lahendus saavutatud kohtuväliselt ja kohus lõpetab selle vaidluse eseme osas menetluse. Lepitusorgani kinnitatud vanemluskokkulepe on täitedokumendiks lepitusseaduse (LepS) § 14 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lõike 1 punkti 25 tähenduses.
Seega tuleb tulevikus vanematel enne lapsega suhtlemise korraldamise asjas lepitusmenetlus läbida üldjuhul juba enne kohtusse pöördumist. Kohtusse pöördumise eelduseks on loodava regulatsiooni kohaselt see, et lepitusmenetlus vanemate vahel on eelnevalt ebaõnnestunud ja kokkulepet vaidlusküsimuses ei ole õnnestunud sõlmida või Sotsiaalkindlustusamet ei ole lepituskokkulepet kinnitanud. Seadus sätestab sellest ka erandeid, nt ei tule lepitusmenetlust läbida enne kohtusse pöördumist juhul, kui peresuhetes on esinenud lähisuhtevägivalda. Samuti on kohtul TsMS § 5601 lõike 2 kohaselt diskretsioon otsustamaks, et lepitusmenetluse läbimine enne kohtumenetlust ei ole põhjendatud muul põhjusel. Selline muu põhjus võib esineda näiteks olukorras, kus vanemad ja nende probleemid on kohtule varasemast teada ning kohtu hinnangul on vanemate edukas lepitamine äärmiselt ebatõenäoline ning lapse huvides on lapsega suhtlemise korraldamise asja kiire lahendamine kohtumenetluses.
Eelnev ei tähenda aga, et luuakse kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus võtab avalduse menetlusse olenemata sellest, kas vanemad läbisid enne kohtusse pöördumist lepitusmenetluse või mitte. Kui TsMS § 5601 lõike 2 esimeses lauses nimetatud asjaolusid ei esine ja lepitusmenetlus on läbimata, suunab kohus vanemad lepitusmenetluses osalema ja määrab Sotsiaalkindlustusametisse pöördumise tähtaja, samuti selgitab, kuidas Sotsiaalkindlustusameti poole pöörduda. Kohus peatab lepitusmenetluse läbiviimise ajaks menetluse. Samuti tuleb meeles pidada, et PKS §-s 1371 nimetatud hooldusõiguse vaidluse lahendamiseks ei saagi vanemad kohtuväliselt vabatahtlikult lepitusmenetlusse pöörduda, vaid sinna suunab üksnes kohus määruse alusel.
Edaspidi hakkab kohus määrama sunnimeetmeid kohe lapsega suhtlemise korraldamise määruses. Seega hakkab lahend lapsega suhtlemise korra kohta olema koheselt sundtäidetav ning täitedokumendi saamiseks ja sunnimeetmete määramiseks ei tule uuesti kohtusse pöörduda. Uue seadusega tunnistatakse TsMS § 563 kehtetuks.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama nii kohtuväliselt kui ka kohtus.
Kasutatud materjal: Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika analüüs “Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja hooldusõiguse üleandmine”.