Mis on annak?
Pärimisseaduse (PärS) § 56 lg 1 sätestab, et kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve (PärS § 56 lg 2).
Testamendis sisalduvatele korraldustele õigusliku hinnangu andmisel tuleb testamendi tõlgendamise reegleid arvestades otsustada igal üksikjuhtumil korralduse õigusliku olemuse üle, kasutades korralduste eristamise kriteeriume nende koostoimes. Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (Riigikohtu 24. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2978, p 19).
Pärandi avanemisel tekib annakusaajal nõudeõigus pärija vastu
Annakusaaja saab vaid nõudeõiguse pärija vastu mingile kindlale määratud asjale. Annakusaaja saab PärS § 65 kohaselt vaid pärijate võlausaldajaks ning tal on õigus pärijatelt annak välja nõuda alles pärast seda, kui pärijad on pärandi vastu võtnud (Pärimisõigus. 2005. Urve Liin, lk 133). Seega ei lähe annakuks määratud hüve automaatselt pärandi avanemisel üle, vaid annakusaajal tekib õigus nõuda annakuks määratud hüve üleandmist (viidatud 2-16-2978, p 12). PärS § 62 kohaselt tekib annaku täitmise nõue pärandi avanemisel, teatud juhtudel ka hiljem (PärS § 62 lg 2, § 63). Eeltoodust tuleneb, et annakusaaja ei omanda õigust annakuks määratud esemele mitte otse pärandajalt, vaid annakutäitjalt. Annakutäitja on üldjuhul pärija. Annaku vastuvõtmise ja sellest loobumise suhtes kohaldatakse pärandi vastuvõtmise ja pärandist loobumise kohta käivaid sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti (PärS § 64 lg 2). Annaku vastuvõtmise tagajärjeks ei ole omandi tekkimine annakuks olevale hüvele. Näiteks annakuks määratud kinnisasja omanikuks saab annakusaaja kinnisasja asjaõiguskokkuleppega ja sissekandega kinnistusraamatusse. Annaku täitmise nõude tekkimine ei muuda automaatselt avaldajat kinnistu omanikuks (Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2020 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-19-4123, punktid 23 ja 24). Näiteks olukorras, mil annakuesemeks on sõiduauto ning pärija on annakutäitja, saab annakusaaja sõiduauto omanikuks alles pärast seda, kui pärija on talle kehtiva käsutusega sõiduauto omandi üle andnud (Riigikohtu 7. juuni 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-2836, p 15.2).
Mida teha, kui pärija ei anna annakut vabatahtlikult üle?
Kui annakutäitja annakut vabatahtlikult ei täida, on võimalik esitada hagi kohtusse ja nõuda PärS § 56 lõike 1 teise lause ja § 67 alusel annaku täitmist. Tuleb arvestada, et teatud juhtudel on pärijal õigus annaku täitmisest keelduda (PärS §-id 134 ja 135).
Kas annakusaaja on kohustatud koos annakuks määratud õigusega võtma üle ka annakul lasuvad kohustused?
Tallinna Ringkonnakohus on sellele küsimusele vastuse andnud 30. detsembri 2013 otsuses tsiviilasjas nr 2-12-10643. Nimelt oli kolleegium seisukohal, et Eesti pärimisõiguses annakut ja pärandamist reguleeriv normistik ja põhimõtted tulenevad Saksa tsiviilseadustikust: saksa õigusteooria kohaselt läheb annakuga tagatud nõude tasumise kohustus eelduslikult annakuga kaasa. Ka PärS § 71 lg 1 kohaselt kui annakuks on pärandvara hulka kuuluv ese, ei või annakusaaja nõuda eset koormavate õiguste kõrvaldamist, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Sellest tulenevalt järeldas kolleegium vaidlusaluses asjas, et annak (kinnisasi) läheb annakusaajale üle koos seda koormava hüpoteegiga, seega koos kohustusega tasuda hüpoteegiga tagatud pangalaen.
Küll aga jätab ka PärS § 71 lg 1 lause viimane osa ruumi testamendi tõlgendamisele ning annaku mõttest tulenevalt peaks laenukohustuse täitmiseks annakusaaja ka laenukohustuste üleandmist nõudma. Eelduslikult annakusaaja seda nõuda ei taha. Seetõttu on testaatoril mõistlik testamenti selles osas täpsustada, st määrata ka laenukohustus annakuna samale annakusaajale või näha ette edasilükkav tingimus (PärS § 63). Vaidlusaluses asjas tõlgendas kolleegium edasilükkava tingimusena testaatori korraldust, mille sisuks oli annaku esemeks olevate korteriomandite soetamiseks võetud laenu ümbervormistamine annakusaaja nimele.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.