Üldiselt
Testeerimisvabadusest tulenevalt võib pärandaja jätta oma lähedased pereliikmed pärandist ilma. Et vältida nende täielikku pärandaja varast ilmajäämist, näeb seadus ette õiguse sundosale. Selle regulatsiooni aluseks on mõte, et pärandaja on kohustatud ka peale surma kandma hoolt oma lähedaste eest. Õigus sundosale annab võlaõigusliku nõudeõiguse pärijate vastu teatud rahasumma maksmiseks, see ei anna õigustatud isikule pärija seisundit ega nõudeõigust kindlatele pärandvara esemetele (Hans Brox, “Pärimisõigus”, lk 260).
Pärimisseaduse (PärS) § 104 lg 1 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Pärandaja vanemad ja kaugemad alanejad sugulased ei ole sundosa nõudmiseks õigustatud, kui alaneja sugulane, kes välistaks nad seadusjärgse pärimise korral, saab nõuda sundosa või võtab talle pärandatu vastu (PärS § 104 lg 2). Kui testamendi või pärimislepinguga on isikule määratud sundosa, ei loeta seda kahtluse korral pärijaks nimetamiseks (PärS § 104 lg 3).
Ülalpidamiskohustuse tuvastamine
Pärijate vastu sundosa saamise nõude esitamise eelduseks on pärandajal surma hetkel nõude esitaja suhtes perekonnaseadusest (PKS) tuleneva kehtiva ülalpidamiskohustuse olemasolu. PKS § 97 sätestab ülalpidamist saama õigustatud isikud, kelleks on 1) alaealine laps; 2) laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni; 3) muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kui sundosa nõude esitaja oli pärandaja surma hetkel täisealine, siis on võimalik tuvastada vaid PKS § 97 p 3 eelduseid, st nõude esitaja suutmatust ennast ise ülal pidada. Küll aga eeldusel, et on tuvastatud tema abivajadus PKS § 97 p 3 järgi, tuleb kontrollida, kes on esmalt kohustatud isikule ülalpidamist andma. PKS § 105 sätestab ülalpidamiskohustuslaste järjestuse. Näiteks annab alaneja sugulane ülalpidamist enne ülenejat sugulast (PKS § 105 lg 1). Alanejate sugulaste ja ülenejate sugulaste puhul annab lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema astme sugulast (PKS § 105 lg 2). Kui on tuvastatud asjaolud, mis annavad aluse esmase ülalpidamiskohustuslase vabastamiseks ülalpidamiskohustusest kas täielikult või osaliselt (PKS § 102) või ülalpidamiskohustust piirata (PKS § 103), alles siis saab vaadata, kes on ülalpidamist kohustatud andma järgmisena (PKS § 106).
Ülalpidamiskohustus võib eksisteerida ka ilma, et see kohustus oleks fikseeritud kirjalikus dokumendis (leping) või tunnustatud kohtulahendiga. Küll aga lihtsustab kirjalik dokument oluliselt kohustuse olemasolu tõendamist (Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2017. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-15946, punkt 8). Ülalpidamiskohustuse tagantjärele kindlakstegemine olukorras, kus pärandaja eluajal puudub ülalpidamiskohustuse kohta dokumentaalne alus (s.o kas leping, kohtulahend vms) saab siiski kõne alla tulla pigem erandlikel asjaoludel, mis võimaldaksid arvesse võtta ka väidetavalt kohustatud isiku tegelikku varalist seisundit (viidatud lahendi punkt 9).
Oleme ülalpidamiskohustuse tuvastamist käsitlenud lühidalt artiklis “Kas vanem saab oma lapselt elatist nõuda?”.
Sundosa suurus
Sundosa nõue on suunatud raha maksmisele PärS §-s 105 sätestatud suuruses (PärS § 104 lg 5). Sundosa on pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Isikuid, kes on lepinguga pärimisest loobunud, sundosa suuruse väljaselgitamisel arvesse ei võeta (PärS § 105 lg 1). Kui sundosa nõudmiseks õigustatud isikule on pärandatud pärandiosa, mis on väiksem kui sundosa, siis võib ta nõuda kaaspärijatelt sundosana puuduolevat osa (PärS § 105 lg 2). Kui mitmest pärijast on ühel sundosa saamise õigus, siis võib ta pärast pärandi jagamist keelduda mõne teise sundosa saamiseks õigustatu nõude rahuldamisest niivõrd, et talle jääks tema sundosa. Puudujääva osa eest vastutavad ülejäänud pärijad (PärS § 105 lg 3). Kui sundosa saamiseks õigustatud isikule on määratud annak, on tal sundosanõue üksnes juhul, kui ta loobub annakust. Kui annaku väärtus on väiksem kui sundosa, võib isik nõuda pärijatelt sundosa ulatuses, mille ta annakuna sai vähem, kui ta sundosana oleks saanud (PärS § 105 lg 4).
Sundosa suuruse kindlakstegemisel võetakse aluseks pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise päeva seisuga (PärS § 106 lg 1 jj). See saadakse peale aktivast passiva mahaarvamist. Passiva hulka kuuluvad pärandaja võlad ja enamik pärandi avanemisel tekkinud võlgadest nagu matusekulud ja pärandi valitsemise kulud (Hans Brox, “Pärimisõigus”, lk 262).
Sundosast ilmajätmine
Pärandaja võib testamendi või pärimislepinguga sundosast ilma jätta isiku, kes on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase või muu pärandajale eriliselt lähedase isiku vastu toime pannud kuriteo, või isiku, kes on tahtlikult ja oluliselt rikkunud oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust. Sel juhul peab pärandaja väljendama sundosast ilmajätmise põhjuse (PärS § 108 lg 1). Sundosast ilmajätmine on kehtetu, kui pärandaja on ilmajätmise põhjuse jätnud märkimata või põhjus ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule (PärS § 108 lg 2).
Sundosa nõude aegumine
Pärast pärandaja surma ei tohi teadmatus sundosanõuete suuruse osas põhjustada viivitust pärandvara jagamisel (Hans Brox, “Pärimisõigus”, lk 273). Sundosa nõue aegub kolme aasta möödumisel hetkest, kui sundosa saamiseks õigustatu saab teada pärandi avanemisest ja tema õigusi mõjutavast käsutusest (PärS § 109 lg 1). Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust aegub sundosa nõue kümne aasta möödumisel pärandi avanemisest (PärS § 109 lg 2). Kui sundosa nõude tekkimise eelduseks on pärandist või annakust loobumine, kohaldatakse aegumise algusele käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut (PärS § 109 lg 3).
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.