Kuigi oleme varasemalt vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise teemal artikli juba avaldanud, mis on kättesaadav siin, siis otsustasime viimase Riigikohtu praktika valguses ja meie enda praktikas esinenud vaidluste tõttu lühidalt üle selgitada, millal on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud. Tegemist ei ole nõudega, mida esitada vaid sellepärast, et üks vanem on perekonnast eraldi elama kolinud ning lapsega seotud otsuste tegemine on jäänud ühe vanema kanda. Tegemist ei ole ka nõudega, mida esitada vaid sellepärast, et nõude rahuldamisel oleks lapsega kooselaval vanemal justkui lihtsam lapsega seotud otsuseid üksinda vastu võtta.
Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et avaldust ei rahuldata, kui 1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või 2) on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.
Alles vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes võivad viidata sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides (RKTKo 3-2-1-45-11, p 20). Riigikohus on korduvalt öelnud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ükskõik mis osas vähemalt eeldab mingisuguseid asjaolusid, mille kohaselt ei suuda vanemad last puuduvate asjade üle erimeelsusteta ega pingeteta otsustada (vt nt RKTKm 2-16-5794, p 17).
Riigikohus on varasemalt väljendanud ka seisukohta, mille kohaselt mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Seega eelduslikult on lapse huvides vanemate ühine hooldusõigus ning ühise hooldusõiguse lõpetamine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel. Isegi vanemate erimeelsuste puhul ei ole siiski alust ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks, vaid vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt, s.o osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigus üksmeeles lapse huvides teostada (viidatud RKTKo 3-2-1-45- 11, p 21).
PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab PKS § 145 lg-te 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused (viidatud RKTKo 3-2-1- 45-11, p 20). Seega ei ole lapsega kooselaval vanemal vajalik kooskõlastada igasuguseid otsuseid lahuselava vanemaga ning lapsega elaval vanemal on PKS § 145 lg 2 järgi võimalik ainuisikuliselt otsustada lapsega seotud igapäevaelu asju. Eelnevast tulenevalt, kui lapsega kooselav vanem tahab ainuisikuliselt otsustada lapsega seotud igapäevaelu küsimusi, siis selleks ei ole vajalik ühise hooldusõiguse lõpetamine.
Riigikohtu 5. jaanuari 2022 lahend tsiviilasjas nr 2-21-233
Riigikohus tegi 5. jaanuaril 2022 lahendi tsiviilasjas nr 2-21-233, milles ütles selgelt, et ainuüksi asjaolu, et ema on pärast vanemate lahkuminekut kasvatanud last üksi, ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks.
Asjaolude kohaselt olid vanemad lahus elanud enam kui 5 aastat. Lapse isa ei olnud perekonna käekäigust huvitatud, ei võtnud osa lapse elust, ei osalenud lapse sünnipäevadel ega muudel lapsele olulistel sündmustel. Pärast vanemate kooselu lõppemist on lapse käekäigu, tervise ja hariduse eest hoolitsenud üksnes ema. Lapse ema palus lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ning anda endale lapse ainuhooldus viibimiskoha määramise, hariduse ja tervise küsimustes ning otsustusõiguse lapse perekonnanime muutmiseks.
Maakohus rahuldas lapse ema avalduse, lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja andis emale ainuhooldusõiguse lapse viibimis- ja elukoha, tervise ja hariduse küsimustes ning otsustusõiguse lapse perekonnanime muutmiseks.
Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse lapse isa, kes palus määruse tühistada ja jätta lapse ema avaldus rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu määruse osas, milles maakohus andis emale otsustusõiguse lapse perekonnanime muutmiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata.
Lapse isa esitas seepeale määruskaebuse Riigikohtule osas, milles lapse ema avaldus rahuldati. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu määruse osas, milles lapse ema avaldus rahuldati ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
Riigikohus selgitas, et kui kohtule esitatakse PKS § 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad ja kas erimeelsused üldse esinevad. Samuti leidis Riigikohus, et kohtud ei olnud üldse vaidlusaluses asjas tuvastanud, et vanemate vahel oleks üleüldse olnud erimeelsusi.
Veel värskemast kohtupraktikast
Tallinna Ringkonnakohus on 11. veebruari 2022 tsiviilasjas nr 2-21-7594 määruse punktides 36-39 selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduses tuleb vanemal kohtu ette tuua ja põhistada erimeelsuste olemasolu teise vanemaga või see, et teine vanem ei saa või ei soovi ühist hooldusõigust lapse suhtes teostada. Seejuures tuleb vanemal esile tuua, milles täpsemalt vanemad kokkuleppele ei jõua ja milles erimeelsused esinevad. Ringkonnakohus rõhutas tuginedes Riigikohtu praktikale, et vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Samuti selgitas ringkonnakohus, et asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda.
Lisaks leidis samas tsiviilasjas maakohus, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole põhjendatud üksnes seetõttu, et üks vanem seda tahab. Samuti ei pea kumbki vanem elama hooldusõiguse äravõtmise hirmus lähtuvalt sellest, kas ta nõustub teise vanemaga või mitte. Ühise hooldusõiguse lõpetamine oleks põhjendatud siis, kui vanemate erimeelsused halvaksid lapse elu, asuksid kujutama ohtu lapse heaolule. Ühise hooldusõiguse teostamine ei tähenda pimesi kõigi teise vanema soovidega nõustumist, vaid seda, et mõlemal poolel on sõnaõigus ning tähtust omab see, kas lõpuks jõutakse mingite kompromissideni, mis lapse elu ja arengut ei takista või mitte. Lisaks leidis maakohus, et asjaolu, et üks vanem töötab välismaal, ei anna alust leida, et see vanem ei soovi lapse hooldusõigust teostada. Seejuures ei pidanud kohus mingil juhul õigeks lõpetada ühist hooldusõigust ainuüksi seetõttu, et lapsest eemal elav vanem töötab välisriigis. Kui vanem elab välismaal, kuid soovib siiski teise vanemaga ühiselt oma lapse hooldusõigust teostada ja on lapse suhtes aktiivne, siis tänapäeva maailmas, kus meil on telefoniühendus, internetiühendus jne ei saa välismaal viibimine olla kuidagi aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks.
Tallinna Ringkonnakohus selgitas 15. veebruari 2022 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-18-8026 punktis 30, et vanemate konfliktsed suhted ei saa olla aluseks vanemate hooldusõiguse muutmisel ning vanemate vahelisi vaidlusi aitab vähendada kindlapiiriline suhtluskord.
Kokkuvõttes
Kui vanem ei suuda esile tuua ühtegi erimeelsust või põhjust, miks on ühise hooldusõiguse teostamine takistatud, siis ei ole põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust rahuldada. Ühise hooldusõiguse lõpetamise eesmärk ei ole muuta lapsega seotud otsuste tegemist ühe vanema jaoks vaid formaalselt lihtsamaks. Tegemist on otsustusega, mis nõuab lapse huvide igakülgset kaalumist. Seejuures kehtib eeldus, et lapse huvides on kahe hooldusõigusliku vanema olemasolu.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama nii kohtuväliselt kui ka kohtus.