Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude olemasolu. Selleks peavad ka esitatud asjaolud olema selged, vastuoludeta ja vaidlustamata. Võlausaldaja peab tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude.
PankrS § 15 lg 1 esimene lause sätestab, et võtnud pankrotiavalduse menetlusse, otsustab kohus kümne päeva jooksul ajutise halduri nimetamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. PankrS § 15 lg 3 sätestab juhud, mil kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata. Käesolevas artiklis keskendume PankrS § 15 lg 3 p 1 selgitamisele, mille kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
PankrS § 15 lg 3 p 1 mõte seisneb selles, et ajutise halduri nimetamisel ei tohiks toimuda sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. See tähendab, et ajutise halduri nimetamiseks peab võlausaldaja pankrotiavalduses välja tooma selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik vaidleb sellele põhjendatult vastu.
Näiteks on Tartu Ringkonnakohus 19. augusti 2021 määruses tsiviilasjas nr 2-21-4909 p-s 8.2 selgitanud, et kui pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõude õiguslik alus on äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 esimene lause (juhatuse liikme poolt kohustuse rikkumine ja kahju tekitamine osaühingule), tuleb nõude olemasolu selgitamiseks teha kindlaks, kas juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kas osaühingule on tekkinud varaline kahju, kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seoses ning kas juhatuse liige vastutab oma kohustuse rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit. Sellise nõude kindlakstegemine on õiguslikult keerukas vaidlus ning asjaoludele hinnangu andmine eeldab asjaolude väljaselgitamist, tõendite hindamist ning õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest.
Nõude kontrollimisel tuleb hinnata kõiki võlgniku esitatud vastuväiteid, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kohtu jaoks kaheldavaks ja juba selleks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Sellises olukorras tuleb võimalik pankrotiavalduse aluseks olev nõue selgeks vaielda hagimenetluses.
Muuhulgas ei loe see, kui võlgnik ei ole varasemalt nõudele ega pankrotihoiatusele vastu vaielnud. Võlgniku poolt nõude varasem vaidlustamata jätmine ei muuda avaldaja nõuet selgeks.
Mis siis saab, kui võlgnik nõude vaidlustab – näiteks vaidlustab võlgnik võlausaldaja nõude olemasolu või selle kuulumise võlausaldajale?
PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 31 lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus, sh PankrS § 15 lg 3 p-s 1 sätestatud alus. Küll aga tuleneb PankrS § 31 lg-st 2 selgelt, et eelnimetatud sätted ei kohaldu juriidilisest isikust võlgniku puhul. See tähendab, et füüsilise isiku pankrotimenetluse korral tuleb tõepoolest jätta pankrot välja kuulutamata, kui võlgnik tugineb PankrS § 15 lg 3 punktile 1, kuid juriidilisest isikust võlgniku pankrotti ei saa automaatselt jätta välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg 3 p-s 1 sätestatud alus.
Seega olukorras, kus juriidilisest isikust võlgnik on nõudele vastu vaielnud ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 g 2 või lg 3 tähenduses, tuleb võlgniku maksejõulisust hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv (RKTKm 3-2-1-57-14, p 19). Kui mõlemad eeldused on täidetud, siis esineb alus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.