Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.
Tasub tähele panna, et kohus ei või alaealise lapse kasuks mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. Täisealiseks saanud õppiva lapse elatisenõue on iseseisev nõue, mitte alaealise lapse elatisenõude jätk. Nende nõuete aluseks olevad asjaolud on erinevad. Kui laps ei ole veel täisealiseks saanud ja ei ole teada, kas tema ülalpidamisõiguse aluseks olevad asjaolud üldse saabuvad, ei saa kohus tuvastada, kas isikul on õigus saada ülalpidamist ja millises ulatuses on tal õigus seda saada (Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 13).
Elatise nõudmine täisealisele ja alaealisele lapsele – nõuete erinevused
Esmalt tuleb märkida, et elatise nõudmine täisealisele lapsele ei ole enam vanema poolt esitatav nõue. Elatisenõude esitamise üle otsustab täisealine laps ise.
Seaduses sätestatud elatise miinimummäära eeldus ei kohaldu täisealiste laste suhtes, vaid üksnes alaealiste laste suhtes. Alaealise lapse puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida. Täisealiseks saanud isiku puhul saab aga eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib tal õigus nõuda ülalpidamist. Seega sõltub elatise nõudmine täisealisele lapsele tema abivajaduse ulatusest (viidatud lahend nr 3-2-1-119-15, p 10).
Eelneva tõttu tuleb lähtuda PKS §-st 99. Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lg 1). Seega tuleb kohtul kindlaks teha, millised on ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja tema tavaline elulaad. Laps peab saama osa oma vanemate elulaadist. Laps peab osa saama ka selle vanema elulaadist, kellega ta koos ei ela ja kes teda vahetult ülal ei pea. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi (PKS § 99 lg 2).
Kuna täisealisele lapsele elatise nõudmine ei eelda elatise miinimummäära, siis peab täisealine laps elatise saamiseks oma vajadusi kohtumenetluses ka tõendama. Täisealine laps peab põhistama ja tõendama, millised on tavalist elulaadi arvestades tema vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavad kulutused.
Kas täisealine laps peab kooli kõrvalt tööl käima?
Täisealise haridust omandava lapse puhul saab eeldada, et õpingute tõttu ei ole tal võimalik oma vajaduste rahuldamiseks ise sissetulekut teenida. Samuti ei ole täisealisel lapsel sellist kohustust. Täisealise lapse õigus oma vanematelt ülalpidamist nõuda ongi mõeldud selleks, et laps saaks õpinguid jätkata. Seejuures ei peaks laps enda ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tööle minema. Kui täisealine laps suudab õpingute kõrvalt endale sissetulekut hankida, saab ülalpidamise ulatust määrates arvestada lapse enda teenitud sissetulekutega. Eelkõige tuleb see kõne alla osakoormusega õppimise korral. Täisealise lapse õppimine sessioonõppes võib samuti anda alust jõuda järeldusele, et laps on võimeline ise hankima endale eluks vajalikud vahendid.
Seadusandja ei ole elatise maksmist pannud sõltuma koolivaheaegadest ega muudest võimalikest õpivabadest perioodidest. Õppeaasta kestab üldjuhul 1. septembrist järgmise aasta 31. augustini. Seega on täisealine laps ka suvevaheajal õpilane, kel peab olema suvevaheajal piisavalt aega puhkamiseks. Seega ei saa eeldada, et täisealine laps peaks suvel ilmtingimata tööl käima iseendale ülalpidamise teenimiseks.
Elatise nõudmine täisealisele lapsele tagasiulatuvalt
PKS § 108 sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Viidatud säte annab ka täisealiseks saanud lapsele õiguse nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist.
PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest. Sellised nõuded võivad kohustatud isiku panna tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest nõutud elatise väljamõistmine olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav. Seda juhul, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi ülalpidamist nõudnud. Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12).
PKS § 108 alusel elatist välja mõistes tuleb erisätete puudumise tõttu lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Ajavahemikul aasta enne hagi esitamist saab määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse lapse toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh vanemate majanduslikku seisundit PKS § 102 ja § 105 lõike 3 tähenduses.
Kas vanem võib vabaneda täisealisele lapsele elatise tasumise kohustusest?
PKS § 102 lg 2 esimene lause sätestab, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Küll aga on vanemal võimalik vabaneda täisealise lapse ülalpidamise kohustusest. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega peaks vanem ülalpidamiskohustusest vabanemiseks tõendama oma majanduslikku seisu ja suutmatust elatist tasuda. Erinevalt alaealise lapse ülalpidamisest ei pea vanem täisealise lapse ülalpidamiseks oma tavapäraseid vajadusi piirama ega pidama täisealist last endaga ühetaoliselt ülal (viidatud lahend nr 3-2-1-119-15, p 11).
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.