Millal on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine põhjendatud?
Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 4 kohaselt on üks alus täitemenetluse lõpetamiseks esitada kohtutäiturile kohtulahend, millega on sundtäitmine tunnistatud lubamatuks.
TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 3 kohaselt võib sellise hagi esitada kuni täitemenetluse lõpuni. Seega tuleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada isiku vastu, kelle avalduse alusel täitemenetlus algatati.
Esineb olukordi, kus on keeruline otsustada, kas lubatav õiguskaitsevahend on hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks või kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 alusel. Kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse rahuldamine eeldab kohtutäituri viga menetluse läbiviimisel, TMS § 221 aga seda eelduseks ei sea.
TMS § 221 lg 1 kohase hagi esitamise peamine põhjus on võlgniku vastuväide, mille kohaselt võlgnik leiab täitemenetluses, et ta on täitedokumendi täitnud. Siinkohal tuleb märkida, et ei piisa vaid vastuväite esitamisest täitemenetluses, vaid täitemenetluse vältimiseks tuleb esitada TMS § 221 järgi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine (Riigikohtu 17. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-10).
TMS § 221 lg 2 järgi on vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kuna hagi esitamisel võib võlgniku vastuväide põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga (täitedokument). Samas on kohtupraktikas leitud, et kuna TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, siis tuleneb sellest ja järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10-11).
TMS § 222 lg 1 kohaselt võib ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Lõike 2 järgi võib nimetatud hagi võib kolmas isik esitada ka juhul, kui täitemenetluses rikutakse tema kasuks tehtud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 88 nimetatud käsutuskeeldu.
Veel mõned põhjused sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks
TMS § 221 lg-s 1 toodud näidisloetelu on esitatud kõige üldisematest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Siinkohal toome mõningad näited, mille alusel on samuti sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine lubatud.
Näiteks on Riigikohus 27. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-2-1-153-09 öelnud, et TMS § 221 lg 1 alusel esitatav hagi võib olla põhjendatud ka ebamõistlikult suure leppetrahviga võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Seega on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik taotleda viivise, intressi ja leppetrahvi vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani) (vt RKTKm 3-2-1-64-09, p 9).
Riigikohtu hiljutises 2. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-12266 märkis kolleegium, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine TMS § 221 lg 1 alusel on iseenesest lubatav ka olukorras, mil pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on õige võlgniku või sissenõudjaga. Selline olukord võib tekkida siis, kui võlgnik ei ole nõude loovutamise lepingu pool ja ta soovib täitemenetluses tugineda nõude loovutamise lepingu tühisusele.
Kolleegium on varem pidanud põhjendatuks enda õiguste kaitseks TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist, tuginedes sellele, et kostjad ei saa olla sissenõudjad, sest nad ei ole täitemenetluse aluseks oleva kokkuleppe pooleks, ning hageja on kokkuleppe üles öelnud (vt Riigikohtu 10. veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9679/27, p 12).
Kui ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud (Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 134-07).
Asjaolu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi (Riigikohtu 12. detsembri 2018. otsus tsiviilasjas nr 2-17-9391/46).
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine on põhjendatud ka siis, kui võlgniku hinnangul on täitemenetluses täitmisel aegunud nõue.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel tuleb tasuda riigilõivu 300 eurot.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.