Käesolev artikkel on avaldatud 17. mail 2021.
1. juulil 2022 jõustub füüsilise isiku maksejõuetuse seadus, milles reguleeritakse füüsilise isiku maksejõuetusmenetluste algatamine, võlgade ümberkujundamise menetluse ja kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine ning mis hakkab asendama võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust ning kohustustest vabastamise osas pankrotiseadust. Füüsilise isiku pankrotimenetlus jääb pankrotiseaduse reguleerida.
Käesolevas postituses keskendume füüsilise isiku (eraisiku) pankrotimenetluse selgitamisele. Juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisele, maksejõuetuse põhistamisele ja pankroti väljakuulutamise tagajärgedele kohalduvad suuresti samad sätted ja asjaolud, kuid juriidilise isiku jaoks on pankrotiseaduses palju erandeid, mis muudaksid meie artikli veelgi pikemaks. Selgitame käesolevalt välja, millal on põhjendatud algatada füüsilise isiku pankrotimenetlus, mis menetluse käigus toimub ning kuidas võlgnik võib oma kohustustest (võlgadest) vabaneda.
Pankrotimenetlusest ja pankrotiavalduse esitamisest
Pankrotiseaduse (PankrS) § 2 nimetab pankrotimenetluse eesmärgid, mille kohaselt füüsilise isiku pankrotimenetluse kaudu rahuldatakse võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel võlgniku vara võõrandamise kaudu. Füüsilisest isikust võlgnikule antakse pankrotimenetluse kaudu võimalus ka vabaneda oma kohustustest. Pankrotimenetluse käigus selgitatakse välja võlgniku maksejõuetuse põhjused.
Füüsilisest isikust võlgniku pankrotiavaldus esitatakse kohtule võlgniku elukoha järgi. Pankrotiavalduse võib esitada võlgnik ise või võlausaldaja. Võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamisel tasub võlgnik riigilõivu 10 eurot. Võlausaldaja peab pankrotiavalduse esitamisel tasuma riigilõivu 420 eurot. Võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama oma nõude olemasolu. Kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama.
Millal on võlgnik maksejõuetu?
PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest (PankrS § 10 lg 2):
- võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul;
- võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks (selleks tehakse tavaliselt kohtutäiturile päring, et kohtutäitur annaks ülevaate käimasoleva täitemenetluse käigust ning annaks täitemenetluse perspektiivikusele hinnangu, saadud teatis esitatakse kohtule PankrS § 10 lg 2 p 2 kohaselt maksejõuetuse põhistamiseks);
- võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse;
- võlgnik teatab võlausaldajale, kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma kohustusi täita;
- võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil.
Tavaliselt tuginetakse pankrotiavalduse esitamisel võlausaldaja poolt punktidele 1 ja 2, kuna neid asjaolusid on kõige lihtsam tõendada.
Kui võlgnik soovib ise pankrotiavaldust esitada, peab ta samuti põhistama avalduses oma maksejõuetuse. Maksejõuetuse põhistamiseks lisab võlgnik pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Võlanimekirjas märgitakse võlgniku võlausaldajate nimed ja nende elu- või asukohad ning nende nõuded, samuti andmed võlgniku vara kohta. Seletusele ja võlanimekirjale kirjutab võlgnik alla.
Kuidas pankrotimenetlus algab?
Pankrotiavalduse saamisel hindab kohus, kas võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse, st valinud ühe eelnevalt punktides 1-5 nimetatud asjaoludest ning tõendanud oma nõude olemasolu. Seejärel, kui kohus peab avaldust põhjendatuks, võib kohus kohustada võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidi, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. Siinkohal märgime, et erinevad deposiidid, ajutise halduri ning pankrotohalduri tasu ja kulutuste summad jäävad füüsilise isiku pankrotimenetluse korral tavaliselt vahemikku umbes 400 – 2000 eurot.
Kui võlausaldaja on deposiidi tasunud või kohus pole deposiidi määramist vajalikuks pidanud, võtab kohus pankrotiavalduse põhjendatuse korral avalduse menetlusse ning otsustab 10 päeva jooksul ajutise halduri nimetamise. PankrS § 14 sätestab juhud, millal kohus võib keelduda pankrotiavalduse menetlusse võtmisest ning PankrS § 15 lg 3 nimetab juhud, millal kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata isegi siis, kui võlgnik on maksejõuetu. Näiteks on Eesti kohtupraktikas väljakujunenud seisukoht, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses (PankrS § 15 lg 3 p 1).
Kui pankrotiavalduse on esitanud füüsilisest isikust võlgnik, võib kohus võlgniku varalist olukorda arvestades jätta ajutise halduri nimetamata (st kui võlgnikul ei ole tõenäoliselt rahalisi vahendeid ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks) ja 10 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest pankroti välja kuulutada.
Pankrotiavalduse võib läbi vaadata kohtuistungil, kuhu kutsutakse võlgnik, ajutine haldur ja võlausaldajad või vaadatakse avaldus läbi kirjalikus menetluses.
Mis on ajutise pankrotihalduri roll pankrotimenetluses?
Ajutine haldur selgitab välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud. Samuti selgitab ajutine haldur välja võlgniku vara puudutavad täitemenetlused ja annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele, samuti võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise väljavaadetele. Ajutine haldur tagab võlgniku vara säilimise ning annab juhul, kui kohus on keelanud võlgnikul vara käsutada ajutise halduri nõusolekuta, võlgnikule nõusoleku vara käsutamiseks või keeldub sellest. Samuti täidab ajutine haldur muid kohtu poolt pankrotimenetluses antud ülesandeid.
Ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, mida tasu ei kata.
Füüsilise isiku pankroti väljakuulutamine
Veel enne pankroti väljakuulutamist on võimalus, et pankrotiavalduse menetlus raugeb ilma pankrotti välja kuulutamata. See tähendab, et olenemata võlgniku maksejõuetusest, lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda.
Enne raugemist ja selle vältimiseks peab kohus määrama veel korra deposiidi, kuid seekord pankrotimenetluse kulude katteks. Kui deposiit tasutakse, pankrotimenetlus jätkub ja ei toimu raugemist pankrotti välja kuulutamata.
PankrS § 31 lg 1 järgi kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Nagu eelnevalt selgitasime, peab võlausaldaja selleks eelnevalt võlgniku maksejõuetuse põhistama või võlgnik ise seda tegema. Kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, kuulutab kohus pankroti välja ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu. Pankroti väljakuulutamisel otsustab kohus mh võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aja ja koha ning pankrotihalduri nimetamise. Pankroti väljakuulutamisega on ajutise halduri töö lõppenud, kuid tavaliselt jätkab ajutine haldur ka pankrotihaldurina. Halduri määrab kohus määrusega, millega kuulutab välja võlgniku pankroti ning määrusega nimetatud halduri kinnitamise otsustab võlausaldajate esimene üldkoosolek.
Pankroti väljakuulutamise tagajärjed
Võlausaldajad peavad hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu.
Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, haldurile läheb üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Võlgnik kaotab õiguse teha tehinguid seoses pankrotivaraga. Lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt ning järgnevad ka muud seaduses ettenähtud tagajärjed, kuid nimetasime olulisemad.
Võlgnikule määratakse aeg oma vara ja võlgade nimekirja õiguse vandega kinnitamiseks.
Mida teeb pankrotihaldur?
Peamiselt on halduri roll selgitada välja võlausaldajate nõuded, valitseda pankrotivara, korraldada selle moodustamine ja müük ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine. Pankrotihaldur peab välja selgitama võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjused ja aja ning korraldama vajadusel võlgniku majandustegevuse jätkamise. Haldur täidab ka muid seadusest tulenevaid kohustusi.
Ka halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest ning kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist.
Millal pankrotimenetlus lõpeb?
- pankrotiavalduse rahuldamata jätmisega;
- raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist, kui pankrotivarast siiski ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks;
- pankroti aluse äralangemise tõttu, kui võlgnik tõendab, et ta siiski ei ole maksejõuetu või teda ei ähvarda maksejõuetus;
- võlausaldajate nõusolekul;
- lõpparuande kinnitamisel, kui võlausaldajate nõuded on täielikult rahuldatud, pankrotivara on müüdud ja jaotiste alusel raha välja makstud või kui ei osutunud võimalikuks pankrotivara täielikult müüa ja pankrotitoimkond on andnud nõusoleku lõpparuande esitamiseks (pankrotitoimkond moodustatakse võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, sinna kuuluvad suuremate ja väiksemate nõuetega võlausaldajate esindajad;
- kompromissi kinnitamisel, millega võlgnik ja võlausaldajad jõuavad võlgade tasumises kokkuleppele, näiteks võlgasid vähendatakse või nende tasumise tähtaega pikendatakse;
- muul seadusest tuleneval alusel.
Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine
Füüsilisest isikust võlgnik võidakse vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Selleks tuleb võlgnikul esitada vastav avaldus hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks või koos halduri aruandega seoses pankrotimenetluse raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist. Kui võlgnik esitab ise kohtule enda pankrotiavalduse, siis soovitame võlgnikul kohe koos avaldusega esitada ka kohustustest vabastamise avaldus. Vastava avalduse võiks esitada ka kohe siis, kui võlausaldaja on esitanud võlgniku pankrotiavalduse. Avaldus peab sisaldama järgmist kinnitust: “Mulle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamise välistada ning olen teadlik, et kohustun täitma pankrotiseaduse §-s 173 nimetatud kohustusi”.
Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustab kohus pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu või lõpparuande kinnitamisel. Kui aga esineb alus menetluse lõpetamiseks pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ja võlgnik on esitanud kohtule avalduse kohustustest vabastamiseks, siis peab kohus pankroti kohe välja kuulutama, kui ei esine aluseid kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks (PankrS § 171 lg 2 juhtumid).
Kui kohus algatab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, nimetab ta võlausaldajate üldkoosoleku ettepanekul usaldusisiku. Füüsilise isiku pankroti korral nimetakse võlgnik ise kulude kokkuhoidmiseks usaldusisikuks. Seejärel peabki võlgnik hakkama täitma oma kohustusi PankrS § 173 järgi, mida ta kohustustest vabastamise avalduses lubas täita.
Füüsilisest isikust võlgniku kohustused kohustustest vabastamise menetluse kestel
Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik peab töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu andma üle usaldusisikule tavaliselt 25 % ulatuses. Usaldusisik (tavaliselt võlgnik ise) peab võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma.
Pankrotimenetluses tunnustatud, kuid rahuldamata jäänud nõudeid peab võlgnik võlgadest vabastamise menetluse jooksul tasuma nii palju, kui ta suudab. Kohustustest vabastamise menetluse puhul on esiplaanil humaanne aspekt: võimaldada võlgnikul, kes käitub heas usus, võlgadest lahti saada ja anda talle uus võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kuigi võlausaldajad on üldjuhul vastu võlgniku kohustustest vabastamisele, siis viimase aja Riigikohtu praktika näitab, et lähtutakse iga võlgniku isikust, et selgitada välja, millise tulutoova tegevusega on konkreetne isik olnud võimeline tegelema. Enam ei kehti justkui n-ö üks standard, mida kõik võlgnikud peavad olema suutelised täitma. Inimesed on erinevad ja nende võimed ning suutlikkus on samuti erinevad.
Näiteks on Riigikohus 30. oktoobril 2019 tsiviilasjas nr 2-11-24696 p-s 19 selgitanud viimasel aja Riigikohtu meelestatust järgmiselt: “Kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast kohustuste süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kolleegium märgib, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt asjaoludest võib mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha. Praegusel juhul aga selliseid asjaolusid ei ole, kuna tuvastatud asjaoludel oli võlgnik suurema osa menetluse ajast kahte last kasvatav üksikema, kes ei töötanud ka enne kohustustest vabastamise menetluse algatamist paremini tasustataval töökohal.”
Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine
Pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või, mis on kõige tavalisem – võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohtul on võimalik ka pikendada kohustustest vabastamise menetlust, et anda võlgnikule aega oma kohustuste korrektselt täitmiseks, kuid pikendatud tähtaeg ei või olla pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest.
Kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise (nt kriminaalmenetluses väljamõistetud nõuded) ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.