Käesolevas postituses anname ülevaate, millised eeldused peavad parkimise korraldaja poolt leppetrahvi maksmise nõude edukaks esitamiseks olema täidetud.
1) poolte vahel on kehtiv leping, sh peab olema poolte vahel sõlmitud kehtiv trahvikokkulepe;
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 37 lg 1 järgi on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. See tähendab, et leppetrahvi saab nõuda juhul, kui poolte vahel on sõlmitud leppetrahvikokkulepe, st et parkimistingimustes (nt tahvlil parklas) peab olema viide sellele, et parkimise korraldaja võib lepingu rikkumise korral leppetrahvi määrata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-19-128488, p 27).
2) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);
Riigikohus on 26. jaanari 2017 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema kostja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda hagejat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt selle kohta lähemalt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31).
Selgitame, et enne nimetatud Riigikohtu lahendit oli vaidluse all, kes peaks tõendama sõiduki kasutaja isikut leppetrahvi koostamise ajal, kuid praegusel juhul peab sõidukiomanik tõendama, et autot kasutas parkimistrahvide saamise hetkedel keegi teine. Vastasel juhul kehtib eeldus, et sõidukiomanik kasutas autot leppetrahvi saamise hetkel ise ning rikkumise ja trahvi maksmise eest vastutab seega sõidukiomanik. See tähendab, et parkimise korraldajal on õigus eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (Riigikohtu 23. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11).
Eelnevast tulenevalt ei saa sõiduki omanik või vastutav kasutaja kasutada vastuväiteid selle kohta, et ta ei mäleta enam, kes ta sõidukit kasutas, kui ta ei suuda tõendada, et sõidukit kasutas trahvi saamise ajal keegi teine. Sellisel juhul loetakse parkimislepingu pooleks sõiduki omanik/vastutav kasutaja.
Siinkohal märgime, et tihti tahavad sõiduki omanikud tugineda liiklusseaduse (LS) § 72 lõikele 2, mis sätestab, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama. Kohtud on aga korduvalt leidnud, et LS 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm, mis ei ole sellises vaidluses kohaldatav (Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2022 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-121855, p 12.3). Eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul (Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-19-123666, p 37). Kui sõiduki omanik seda ei tee, on tegemist tema enda riskiga.
3) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160);
4) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2);
Üldiselt toimub leppetrahvi nõude aegumine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Siinkohal tuleb aga märkida, et aegumine ei toimu n-ö automaatselt selliselt, et alates nõude aegumisest võlausaldaja enam leppetrahvi tasumist ei tohi nõuda. Tavaliselt, kui võlausaldajale selgitada, et tema nõue on aegunud, saab vastuseks, et nõude aegumine ei muuda kohustust olematuks. Põhimõtteliselt nii ongi – võlausaldaja võib nõuda aegunud nõude tasumist. Küll aga saab võlgnik kohustuse täitmisest keelduda. Aegumist tuvastab tegelikkuses vaid kohus. See tähendab, et kui võlausaldaja esitab leppetrahvi nõudmiseks kohtule hagi, saab võlgnik esitada kohtumenetluses nõude aegumise vastuväite. Kui aga võlausaldaja kohtusse ei lähe (aegunud nõuete puhul ei ole võlausaldaja huvides kohtusse pöördumine) ja teie kohtuvälise vastuväitega seoses aegumisega ei nõustu, siis saate enda õiguseid vaid kohtus kaitsta pöördudes selleks kohtusse tuvastushagiga. Tuvastushagis tuleb nõuda, et kohus tuvastaks leppetrahvinõude aegumise.
Kuidas aegumist arvutada? Tavaliselt tehakse leppetrahv ühel kuupäeval ja tasumist nõutakse 14 päeva pärast. Toome näite, mille kohaselt tehakse leppetrahvi otsus 20. juulil 2021. Eelnevalt nimetatud 14 päeva hakatakse lugema alates 21. juulist 2021. Seega on viimane päev tasumiseks 03. august 2021. Aegumist tuleb hakata lugema päevast, mil leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks, käesoleval juhul alates 04. augustist 2021. Seega meie näite puhul aegub nõue 04. augustil 2024 ehk kolme aasta pärast sissenõutavaks muutumisest. Eelnevast tulenevalt pidage meeles, et aegumist arvutatakse alates nõude sissenõutavaks muutumisest mitte parkimistrahvi tegemisest.
Riigikohus on aga 21. jaanuari 2011 tsiviilasja nr 3-2-1-142-11 p-s 16 öelnud, et sõltumata aegumisest tuleneb VÕS § 159 lg-st 2, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik aeg peab jääma seega rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, pd 12, 13; 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 10). Näiteks kaks ja pool aastat trahviotsuse tegemisest ei ole mõistlik aeg sellest teatamiseks. Sarnasele järeldusele on jõudnud Harju Maakohus 18. detsembri 2020 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-19-123153.
Leppetrahvi nõude esitamise kohta on Riigikohus 06. mai 2019 tsiviilasjas nr 2-17-117146 p-s 12 öelnud, et kolleegiumi arvates võib parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Seega, kui parkimisteenuse osutaja saab tõendada (tavaliselt fotodega), et leppetrahvikviitung pandi sõiduki esiklaasile kojamehe vahele, siis loetakse sõiduki omanik trahvist mõistliku aja jooksul teavitatuks. Kui sõidukit kasutas kolmas isik, kes trahvist sõiduki omanikule ei teavitanud, siis võib vaidlus olla sõiduki omaniku ja kolmanda isiku vahel, kuid ei vabasta sõiduki omanikku vastutusest, kui ta ei suuda tõendada, et kolmas isik kasutas sõidukit trahvi saamise ajal.
Näiteks on Tartu Ringkonnakohus 7. märtsi 2022 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-19-135957 punktis 14 leidnud, et parkimiskorraldaja ei esitanud tõendeid väite kohta, et leppetrahvinõuetest teatati kostjale koheselt pärast trahvikviitungite vormistamist nende jätmisega sõiduki klaasipühkija vahele. Kohtule esitatud fotodelt ei olnud näha, et auto klaasipühkijate vahel olid kviitungid. Seega sai leppetrahvist teavitamise kuupäeva alguseks lugeda alles parkimiskorraldaja poolt kostja e-postile saadetud meeldetuletuskirja, mis oli edastadatud ligikaudu kolm aastat hiljem esimesest väidetavast lepingurikkumisest ja viis kuud hiljem viimasest lepingurikkumisest. Seetõttu jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata VÕS § 159 alusel, sest parkimiskorraldaja ei tõendanud menetluses, et ta teatas kostjale mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist leppetrahvi nõudmisest.
Siinkohal selgitame, et isikule jääb alati võimalus paluda leppetrahvi vähendada, kui see tundub ebamõistlik. Selleks tuleb esitada avaldus trahvi esitanud isikule. Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab ka kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel kohustatud poole taotlusel vähendada. Seda saab teha mh ka põhjusel, et nõude esitamisega on liiga kaua viivitatud (Riigikohtu 21. detsembri 2011 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16).
Loe lisaks:
Sinult nõutakse Lätis saadud parkimistrahvi tasumist?
Korduma kippuvad küsimused seoses aegunud parkimistrahvidega
Mis on maksehäire ja kuidas sellest vabaneda?
Kui vajate parkimistrahvide teemal konsultatsiooni, siis rakendub tavapärane tasuarvestus, milleks on 80 eurot/tund (käibemaksu ei lisandu). Telefoni teel konsultatsiooni saamiseks on vajalik eelnev broneerimine, mida saab teha e-kirja teel.