Otsustusõiguse üleandmine ja selle õiguslik alus
Otsutusõiguse üleandmine tähendab, et last puudutava olulise küsimuse lahendab üks vanem. Perekonnaseaduse (PKS) § 119 sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale.
Kohus peab otsustama, kas last puudutava olulise küsimuse osas otsustusõiguse üleandmine, on konkreetset situatsiooni arvestades lapse huvides. Samuti hindab kohus, kas avalduse esitanud vanem on pädev tegema last puudutavas küsimuses otsustusi lähtudes eelkõige lapse huvidest (Riigikohtu 12. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 26).
Õiguslik alus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks
PKS § 137 lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 sätestab, et ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse üleandmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest. Kohus arvestab kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada. Samuti arvestab kohus vanema hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.
Kohus otsustab, kas ja millises ulatuses on lapse huvides vajalik ja põhjendatud vanemate ühine hooldusõigus lõpetada. Lisaks hindab kohus PKS § 137 lõikes 3 sätestatud asjaolusid. Kohus peab otsustama, kas avalduse esitanud vanem on võimeline edaspidi üksi hooldusõigust teostama. Sellise nõude lahendamisel on mh oluline ka vähemalt 14-aastase lapse arvamus. PKS § 137 lg 2 p 1 järgi ei saa kohus vähemalt 14-aastase lapse vastuseisu korral vanemate ühist hooldusõigust lõpetada (viidatud lahend nr 3-2-1-159-15, p 26).
Eeldused vanemate hooldusõiguses muudatuste tegemiseks
Tuleb meeles pidada et mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (viidatud lahend nr 3-2-1-159-15, p 30). Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist (Riigikohtu 5. jaanuari 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233/69).
Seega peab kohus kõigepealt tuvastama, millistes valdkondades on vanemate vahel ületamatud erimeelsused, mis takistavad ühise lapse hooldusõiguse teostamist.
Kumba lahendust eelistada?
Sobiva viisi lapse hooldusõigust puudutava vaidluse lahendamiseks peab kohus valima sõltuvalt vanemate erimeelsuste sisust ja lähtudes lapse huvidest.
Otsustusõiguse üleandmine PKS § 119 järgi ühele vanemale toimub eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle. Vanemad soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Vanemate lahuselu korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle. Hooldusõigust võib olla vajalik muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab. Samuti on oluline, milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse.
Seega ühise hooldusõiguse (osalise) lõpetamise eesmärgiks PKS § 137 järgi on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses. Selle tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (viidatud lahend nr 3-2-1-159-15, p 25).
Näiteid kohtupraktikast
Lapse viibimiskoha määramine
Tsiviilasjas nr 2-15-1161 taotles lapse ema kohtult otsustusõigust lapse viibimiskoha määramiseks, arvestades asjaolu, et laps asub emaga elama Norra Kuningriiki. Riigikohus leidis, et vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas on põhjendatud lõpetada ja emale anti selles osas ainuhooldusõigus. Kuigi eelduslikult on lapse huvides säilitada stabiilne elukeskkond ja olemasolevad suhted, siis olukorras, kus vanem soovib asuda lapsega välisriiki elama, tuleb arvestada ka lapse seotust kummagi vanemaga. Lapse ja välisriiki elama asuva vanema omavaheline side olla sedavõrd tugev, et kaalub lapse heaolu arvestades üles keskkonnavahetusest ja teisest vanemast eemalolekust tekkivad kahjulikud mõjud (viidatud nr 3-2-1-159-15, p 28).
Viidatud asjas märkis Riigikohus, et kohus saab lapse viibimiskoha määramise õigust territoriaalselt piirata. See tähendab, et vanemale antakse õigus määrata lapse viibimiskohta üksnes ühe riigi piires
Lapse viibimiskoha määramine reisimise ajaks
Riigikohtu praktika kohaselt on võimalik PKS § 137 lg 1 alusel anda ühele vanemale ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramisel, mis puudutab reisimist (Riigikohtu 19.veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686/183, p 19). Sellisel juhul ei pea enne igat reisi üks vanem teiselt reisimiseks nõusolekut küsima. See ei oleks ka mõistlik ega põhjendatud, kui vanemate omavahelised suhted on konfliktsed.
Samas on võimalik ka lahendus, kus otsustusõiguse üleandmine toimub ühekordselt lapse viibimiskoha jaoks puhkusreisi ajal. Otsustusõiguse üleandmine ühekordselt eeldab, et vanemate vahel puuduvad ülejäänud osas tõsised ja korduvad erimeelsused.
Lapse elukoha määramine
Kui vanemate vahel on vaidlus üksnes ühekordselt elukoha määramise küsimuses, siis võib selle lahendada otsustusõiguse üleandmine ühele vanemale elukoha osas. Muus osas võib säilida vanemate ühine hooldusõiguse. Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes võivad siiski viidata sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides (Riigikohtu 7. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, punktid 19–20).
Tsiviilasjas nr 2-21-14100 leidis kohus, et vanemate vahel olid erimeelsused laste elukoha osas. Samas tuvastas kohus erimeelsused ka selles, kus, kellega ja millal lapsed viibima peaks, s.o laste igakordses viibimiskohas. Sellises olukorras asus kohus seisukohale, et mõistlik on laste igakordse viibimiskoha määramise küsimuses anda ainuhooldusõigus vanemale, kellega lapsed peamiselt elavad. See aitab vältida vanemate lahkhelisid laste igapäevaelu korraldamisel ning tagab eelduslikult paremini laste elukorralduse stabiilsuse (Tallinna Ringkonnakohtu 15.veebruari 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-14100, p 25.4).
Lapse lasteaia- ja koolivaliku üle otsustamine
Tsiviilasjas nr 2-22-9574 lahendas kohus lasteaia- ja koolivaliku küsimuse otsustusõiguse üleandmise teel.
Tsiviilasjas nr 2-23-2121 leidis kohus, et kuna lapsed lähevad esimesse klassi ühe korra elus, siis tuleb koolivaliku küsimus lahendada otsustusõiguse andmise kaudu. Kohus asus seisukohale, et kuna lastele kooli- ja lasteaiakoha tagamine on seotud nende elukoha andmetega, on põhjendatud anda otsustusõigus mõlemas küsimuses samale vanemale (Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-23-2121, punktid 4.1 ja 17).
Samas, tsiviilasjas nr 2-21-12286 leidis kohus, et olukorras, kus vanemad omavahel ei suhtle ning ei ole ka esindajate vahendusel suutnud ligi kahe aasta jooksul kokku leppida lapse viibimiskoha ja koolivaliku küsimustes, on lapse igakordse viibimiskoha ja koolivaliku osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud (Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-12286, p 24.3).
Kui sulle see artikkel meeldis, siis võib olla pakub sulle huvi ka meie artikkel “Millal jäetakse vanemate ühine hooldusõigus lõpetamata?”
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.