Mis ülesütlemisavaldus oma olemuselt üldse on?
Ülesütlemisavaldus on ühepoolne tahteavaldus, millega lõpetatakse ühepoolselt õigussuhe. Teine pool ei saa lepingu lõppemist takistada, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Formaalsed eeldused on ülesütlemisavalduse vormilised nõuded. Materiaalsed eeldused tähendavad ülesütlemisavalduse sisulisi nõudeid. Kui ülesütlemisavalduse eeldused ei ole täidetud, siis ei ole vastava ülesütlemisavalduse alusel leping lõppenud. See tähendab, et ülesütlemisavaldus ei oma õiguslikke tagajärgi (Riigikohtu 3. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 47).
Ülesütlemisavaldust tuleb eristada taganemisavaldusest. Reeglina saab üles öelda vaid kestvuslepingut. Teistest lepingutest on võimalik taganeda (Riigikohtu 27. novembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13). Olulisemad kestvuslepingud on näiteks üürileping, rendileping, liisinguleping, tööleping, seltsinguleping, ja kindlustusleping. Tegemist ei ole ammendava loeteluga. Kestvusleping, nagu selle nimi juba ütleb, on mõeldud lepingute jaoks, millest tuleneb mingisugune kestev kohustus. Kestvusleping on püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Seega on kestvuslepingu puhul oluline ajaline kriteerium, st lepingut ei täideta ühekordselt, vaid mingi pikema aja jooksul. Samuti peab kohustuste täitmises esinema mingi korduvus, perioodilisus või püsivus (Riigikohtu 1. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05, p 11).
Kestvuslepingu ülesütlemisel üldjuhul lepingu tagasitäitmist ei toimu. Taganemisavalduse puhul toimub reeglina alati tagasitäitmine, st lepingu pooled peavad lepingu järgi saadu tagastama. Näiteks müügilepingust taganemisel tagastab ostja müüjale ostetud asja ning müüja tagastab ostjale makstud rahasumma. Samas tuleb meeles pidada, et kuigi tegemist on üldreeglitega, siis võib seadusest piisavalt erandeid leida. Näiteks töövõtuleping ei ole üldiste põhimõtete järgi kestvusleping, kuna see on suunatud ühekordse kohustuse täitmisele. Sellegipoolest saab tellija võlaõigusseaduse (VÕS) § 655 lg 1 kohaselt igal ajal üles öelda.
Korraline ja erakorraline ülesütlemine
Eristada tuleb ka lepingu korralist ja erakorralist ülesütlemist (VÕS § 195 lg 3 ja § 196). Korraliselt saab üles öelda vaid tähtajatut kestvuslepingut. Erakorraliselt saab üles öelda nii tähtajalist kui tähtajatut kestvuslepingut. Erakorraline ülesütlemine oma olemuselt eeldab, et etteteatamistähtaega või lepingu tähtaega ei saa järgida, kuna lepingu ülesütlemine toimub erakorralise asjaolu tõttu.
Korralise ülesütlemise puhul tuleb järgida kindlaksmääratud ülesütlemistähtaega. Kui sellist tähtaega ei ole määratud, siis tuleb järgida mõistliku aja nõuet. Üldiselt võib mõistlikuks lugeda näiteks ühekuulist tähtaega. Sellest lühem aeg võib poolte vahel täiendavaid vaidluseid tekitada. Eelduslikult on võimalik põhjendada ka kahenädalast etteteatamistähtaega. Sellest veel lühema tähtaja põhjendamine mõistliku ajana on pigem erandlik.
Tasub meeles pidada, et seadus võib ette näha konkreetseid erandeid. Näiteks ei saa tööandja tähtajatut töölepingut korraliselt üles öelda ning seda tuleb teha erakorraliselt töölepingu seaduse § 85 lg 5 järgi. Lisaks näeb seadus ette mitmeid võimalusi vabastada end mõjuva põhjuseta tähtajalisest kestvuslepingust. Näiteks on võimalik seda teha kliendil makseteenuse lepingu ülesütlemisel VÕS § 720 järgi ja patsiendil tervishoiuteenuse osutamise lepingu ülesütlemisel VÕS § 772 lg 2 järgi. Selliseid erandeid leiab seadusest veelgi.
Ülesütlemisavalduse formaalsed ehk vormilised nõuded
Esimene vorminõue korralise ülesütlemisavalduse puhul võikski olla etteteatamistähtaja järgimine.
Sisuliselt ei ole ülesütlemisavaldusele vorminõuet ette nähtud. Seega on ülesütlemine võimalik ükskõik mis vormis, sõltumata lepingu enda vormist (Riigikohtu 19. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 20). Seadus sätetab ka siin üldreeglist erandeid. Seetõttu on mõistlik kasutada vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi (e-kiri).
VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Seega tuleb ülesütlemisavaldus teisele poolele kätte toimetada, kuna tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega või kättesaaduks lugemisega. Ka seetõttu on mõistlik kasutada vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi. Suulise ülesütlemisavalduse kättetoimetamist tagantjärgi on sisuliselt võimatu tõendada ning väga kergelt võib tekkida sõna-sõna-vastu olukord.
Kui lepingus osaleb ühel lepingupoolel mitu isikut, võivad nad ülesütlemisõigust teostada üksnes ühiselt. Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt (VÕS § 195 lg 4). Mida see tähendab? Näiteks, kui üürnik tahab öelda üles üürilepingu, milles on kaks üürileandjat, tuleb ülesütlemisavaldus põhimõtteliselt neile mõlemale kätte toimetada. Kui aga üürilepingu on sõlminud kaks üürnikku, siis saavad nad lepingu üles öelda vaid ühiselt.
Ülesütlemisavalduse materiaalsed ehk sisulised nõuded
Seaduses ei ole üldiselt ette nähtud konkreetseid sisulisi nõudeid ülesütlemisavaldusele. Ülesütlemisavaldusest peab vähemalt olema aru saada isiku tahe leping üles öelda.
Seadus ei sätesta põhimõtteliselt ka nõuet, et oleks üldse avaldatud ülesütlemise põhjus. Samas on erakorralise ülesütlemise materiaalne eeldus mõjuva põhjuse esinemine, mis õigustaks lepingu erakorralist ülesütlemist. Tegelikkuses peab ka teine pool kasvõi juba hea usu põhimõttest tulenevalt aru saama, miks leping lõpetatakse. See arusaam peaks talle esmajoones nähtuma ülesütlemisavaldusest (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, § 195, punkt 9.3.a).
Seega on mõistlik hilisemate vaidluste vältimiseks põhjendada erakorralisel ülesütlemisel ülesütlemisavalduses mõjuva põhjuse olemasolu. Kui sellist põhjust ei ole kirjeldatud, siis võib hiljem olla raskendatud tõendada, et mõjuv põhjus lepingu ülesütlemisel ka tegelikkuses esines. Vaidluse korral võib kohus asuda seisukohale, et lepingu ülesütlemise põhjused on tagantjärgi otsitud. Ülesütlemise tahteavaldust tuleb võtta nii, nagu seda avaldati. TsÜS § 71 esimene lause sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi (Harju Maakohtu 13. aprilli 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-15888, p 57).
Mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks
Mõjuv põhjus tähendab olukorda, kus ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (VÕS § 196 lg 1).
Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Ka siin võiks mõistliku tähtajana lähtuda eelkõige ajavahemikust, mis jääb kahe nädala ja ühe kuu vahele. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel (VÕS § 196 lg 2). Need juhud on järgmised:
- rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu (punkt 2);
- kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu (punkt 3);
- kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi (punkt 4).
Tasub meeles pidada, et VÕS § 116 ega § 196 ei defineeri iseenesest olulist lepingurikkumist ega anna ammendavat loetelu olulistest lepingurikkumistest (Riigikohtu 6. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 13). Seega on olulise lepingurikkumise mõiste oma olemuselt väga lai.
Ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai (VÕS § 196 lg 3). Reeglina ei saa mõistlik aeg olla kuudepikkune.
Mida siit artiklist endaga kaasa võtta?
- Kontrolli, kas tegemist on lepinguga, mida saab üles öelda või tuleb lepingust taganeda.
- Esita ülesütlemisavaldus vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (e-kiri).
- Ülesütlemisavaldus tuleb teisele poolele kätte toimetada ning vaidluse korral peab kättetoimetamine olema kontrollitav.
- Ülesütlemisõigust saab teostada ühel lepingupoolel vaid ühiselt. Kui lepingu teisel poolel osaleb mitu osalist, siis saab lepingu üles öelda vaid nende suhtes ühiselt.
- Korraliselt saab üles öelda vaid tähtajatut lepingut. Sellisel juhul ei pea ülesütlemise põhjust avaldama, kuid järgima peab kokkulepitud ülesütlemistähtaega.
- Kui tähtajatu leping või seadus ei sätesta etteteatamistähtaega, siis järgi mõistliku aja nõuet. Mõistlik aeg on vähemalt kaks nädalat, parimal juhul üks kuu.
- Erakorraliselt saab üles öelda nii tähtajalist kui tähtajatut lepingut. Sellisel juhul peab lepingu ülesütlemisel esinema mõjuv põhjus, kuid etteteatamistähtaega ei pea järgima.
- Lepingu erakorralisel ülesütlemisel kirjelda ülesütlemisavalduses ülesütlemise mõjuvat põhjust.
- Enne lepingu erakorralist ülesütlemist tuleb anda teisele poolele mõistlik tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks, v.a kui tegemist on VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtumiga. Mõistlik aeg võib jääda näiteks kahe nädala ja ühe kuu vahele.
- Lepingu võib erakorraliselt üles öelda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada on saadud.
- Ei ole välistatud, et seaduses on sätestatud konkreetsele ülesütlemisele erireeglid. Võimalusel kontrolli erandite olemaolu.
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.