Riigikohus lahendas 9. augustil 2023 tsiviilasjas nr 2-20-5869 vaidlust, milles tööandja nõudis endiselt töötajalt varalise kahju hüvitamist. Seega oli tegemist juriidilise isiku mainekahju eest nõutava kahjuhüvitisega. Tööandja oli seisukohal, et töötaja oli oma isiklikul Facebooki lehel jaganud hinnanguid, mis kahjustasid tööandja mainet. Järgnevalt vaatame kogu asja menetluse käiku.
Tööandja hagiavalduse sisu
Hagiavalduse kohaselt avaldas töötaja Facebookis oma endise tööandja kohta kaks avalikult kättesaadavat postitust, mis sisaldas erinevaid valeväiteid. Töötaja soovis valeväidete kaudu jätta väära mulje, justkui tööandja juhtkond solvas, alandas ja käitus töötajatega vääritult ning lugupidamatult. Töötaja jättis ebaõige mulje, et tööandja juures ei kiidetud töötajaid ning neid ainult laideti. Töötaja väitis ebaõigesti, et töötajad vahetusid alatasa, sest nad vallandati, kui nad julgesid juhtkonnaga eriarvamusele jääda. Tööandja oli seisukohal, et ükski väidetest polnud tõene ning need tekitasid tööandjale kahju. Tööandja tugines meediaasjatundja arvamusele, mille kohaselt oleks postitustega tekkinud kahju kompenseerimiseks sobilik kommunikatsiooniplaani elluviimine kolmekuulises mahus summas 7200 eurot (käibemaksuta). Alternatiivselt palus tööandja määrata kohtul endal kindlaks kahjuhüvitise suurus.
Töötaja vastuväited
Töötaja vaidles hagile tervikuna vastu. Tööandja ei tõendanud, et postitustes avaldatud mistahes väited ning hinnangud olid ebaõiged. Postitustes esitatud väited olid tõesed, mistõttu puudus tööandjal kahju hüvitamise nõue. Väidetava otsese varalise kahju ning mainekahju tekkimine tööandjale on tõendamata. Tõenäosus, et töötaja postitused oleks äratanud suurt huvi ning jäänud veebis pikaks ajaks levima, oli nullilähedane.
Maakohtu seisukoht
Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitise mainekahju eest summas 800 eurot.
Töötaja ei esitanud oma väidete kohta kontrollitavaid tõendeid ning avaldas seega osaliselt ebaõigeid andmeid, mida ei õigusta töötaja väljendusvabadus. Töötaja esimene postitus oli emotsionaalne ja tehtud konkreetseid fakte enne kontrollimata ning oli üldjoontes õigusvastane. Töötaja pidi seda avaldades mõistma, et vähemalt osa faktiväiteid (päevapealt vallandamised, juhtkonna autoritaarne suhtlusstiil kõigi töötajatega, süstemaatiline alandamine, tööjõu voolavus) pidi tal olema võimalik hiljem tõendada. Kahtlemata mõjus see postitus tööandja majandustegevusele kahjustavalt. Oma teises postituses andis töötaja sisuliselt emotsionaalse hinnangu töölepingu lõpetamise õiguslikule alusele. Samas ei olnud postituse avaldamise ajal veel selge töösuhte ülesütlemise põhjendatus. Pooltevaheline töövaidlus alles järgnes sellele.
Maakohus ei kaheldanud meediaasjatundja pädevuses. Eksperdihinnangus oli välja toodud tabel võimalike vajalike tegevuste kohta tööandja maine parandamiseks ja nende hinnanguline maksumus. Arvamuse teksti ja avaldatud postitusi kogumis hinnates võis mainekahju ärahoidmiseks ja maine taastamiseks vajalike tegevuste nimekiri olla õige. Sellegipoolest tõsikindlat alust vastava kahjusumma väljamõistmiseks ei olnud. Kuna tekkinud kahju suurust ei ole võimalik hinnata, siis peab kohus ise kahjuhüvitise suuruse kindlaks määrama. Kohus pidas põhjendatud kahjuhüvitise suuruseks 800 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
Mõlemad pooled vaidlustasid maakohtu otsuse. Tööandja palus kogu hagi rahuldada ja jätta mõlema astme kohtukulud töötaja kanda. Töötaja palus jätta kogu hagi rahuldamata ning menetluskulud tööandja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
Maakohus tuvastas õigesti töötaja teo ja selle õigusvastasuse. Ringkonnakohus nõustus, et arvestades töötaja postituste sisu, mõjusid need tööandja majandustegevusele kahjustavalt. Maine taastamiseks vajalike tegevuste nimekiri võib asjatundja arvamuses olla õige. Maakohus põhjendas ammendavalt, miks asjatundja arvamus ei tõendanud tööandja kahju suurust ning miks kohus ei saanud sellest lähtuda. Maakohus võis määrata kahjuhüvitise oma siseveendumuse kohaselt.
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 esimene lause näeb ette, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks määrata, siis otsustab hüvitise suuruse kohus. Ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 1 näeb ette, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, siis otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
Kahju suuruse tõendamine on käesolevas asjas olnud keeruline. Objektiivselt oli raskendatud nende inimeste arvu kindlakstegemine, kelleni avaldatu suhtlusportaalis jõudis ja kes selle vastu huvi tundsid. Töötaja kõrvaldas alles umbes kuu aega pärast avaldamist tööandjale viitavad nimetused. Lisaks olid postitused venekeelsed, mistõttu võis tööandja vastu tekkida huvi suure tõenäosusega vaid Pärnu linna (ja selle lähiümbruse) venekeelses kogukonnas. Tegemist oli arvestatava suuruse ja mõjuga tööandjaga Pärnu piirkonnas. Lisaks võis tööandja enda tegevus mõjutada kahju suurust. Keeruline on konkreetselt kindlaks määrata, kui suures ulatuses ja millise ajakuluga oleks tööandja maine taastamisega tegelikult vaja tegeleda.
Mõlemad pooled esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse Riigikohtule.
Riigikohtu seisukoht
Riigikohus tühistas alama astme kohtute otsused ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus rahuldas töötaja kassatsioonkaebuse ning jättis tööandja kassatsioonkaebuse rahuldamata.
Kolleegium märkis, et on juba varasemas praktikas selgitanud, et juriidilisele isikule ei saa tema olemusest tulenevalt kuuluda mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid, mis on tingitud tema au teotamisest (Riigikohtu 27. märtsi 1997 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-97). Juriidilise isiku mainekahju eest võib olla põhjendatud varalise hüvitise nõudmine isikult, kes ebaõigete andmete õigusvastase ja süülise avaldamisega tekitab juriidilisele isikule varalist kahju (VÕS § 1043 jj). Juriidilise isiku kohta ebaõigete andmete avaldamisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane eelkõige siis, kui nende andmete avaldamisega sekkutakse juriidilise isiku majandus- või kutsetegevusse (VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1047 lg-d 1-3), rikutakse seadusest tulenevat kohustust (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või käitutakse tahtlikult heade kommete vastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p 8).
Alama astme kohtud on jätnud asja lahendamisel kohtuotsustes kvalifitseerimata töötaja teo õigusvastasuse õigusliku aluse. Kui kohtud soovisid töötaja avaldatu õigusvastasuse tuvastamisel tugineda sellele, et töötaja on sekkunud tööandja majandus- või kutsetegevusse, pidanuksid nad mh välja selgitama, milles selline sekkumine seisnes. Eeltoodust sõltub nii avaldamise õigusvastasus kui tõendamiskoormise jaotus. Samuti ei ole kohtud välja selgitanud, kas kahju üldse tekitati, sh milles seisnes tööandjale rikkumisega tekitatud kahju. Olukorras, kus tööandja soovis tõendada kahju suurust veel toimumata mainekujunduskampaania väidetava maksumusega, ei saanud kohtud VÕS § 127 lg-t 6 kohaldada, kui kahju tekkimine ei olnud kindlaks tehtud. Tekkimata kahju eest ei saa hüvitist välja mõista, kui kahju tekkimine pole piisavalt kindlaks tehtud (Riigikohtu halduskolleegiumi 28. veebruari 2023 otsus tsiviilasjas nr 3-12-2486, p 52). Lisaks ei saa kahjuhüvitist välja mõista, kui ei ole kindlaks teinud, et esines põhjuslik seos rikkumise ning kahju tekkimise vahel.
Asja uuel läbivaatamise peab tööandja tõendama, milles seisnes töötaja avaldatud faktiväidetest tööandjale väidetavalt tekkinud kahju. Näiteks võib selline kahju seisneda käibekaotuses, klientide lahkumises, raskustes uute lepingute sõlmimisel (sh töötajate värbamisel). Kui tööandja leidis, et talle tekkinud mainelanguse tõttu oli vajalik korraldada kampaania oma maine parandamiseks, pidi ta näitama, milles maine kahjustamisega tekitatud varaline kahju seisnes.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes jäi Riigikohus juba oma varasemale seisukohale, et juriidilisele isikule ei saa tema olemusest tulenevalt kuuluda mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid, mis on tingitud tema au teotamisest. Juriidilisele isikule ei ole omane moraal, seega ei saa ta ka nõuda moraalse kahju hüvitamist. Küll aga saab juriidiline isik nõuda ebaõigete andmete õigusvastase ja süülise avaldamisega tekitatud varalise kahju (juriidilise isiku mainekahju) hüvitamist. Oma nõude edukuse tagamiseks peab juriidiline isik tõendama lisaks üldistele nõude eeldustele (et ebaõigete andmete avaldamine oli õigusvastane) ka kahju tekkimise ning põhjusliku seose rikkuja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Kahju tekkimine on mõõdetav erinevate asjaolude hindamise teel, nt käibekaotus, klientide lahkumine ja raskus uute lepingute sõlmimisel.
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.