Kuni 31. jaanuarini 2023 kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 136 teine lause sätestas, et osaühingu osakapital peab olema vähemalt 2500 eurot. ÄS § 1401 nägi ette võimaluse asutada osaühing ilma sissemakset tegemata. Sisuliselt tähendas see, et osaühingu asutamisel tuli küll kokku leppida osakapitali suurus, mis pidi olema vähemalt 2500 eurot, kuid sisulise investeeringu tegemise aega oli võimalik edasi lükata. 1. veebruaril 2023 jõustunud äriregistri seadusega (ÄRS) tunnistati ÄS § 136 ja § 1401 kehtetuks. Seega lõppes 1. veebruarist 2023 sissemakseta osaühingu asutamisvõimalus tulenevalt osaühingu miinimumkapitali nõude kaotamisest.
Milline on muudatustega kaasnev mõju osaühingutele?
Kehtiva äriseadustiku § 148 lg 1 sätestab endiselt, et osa väikseim nimiväärtus on üks sent. Seega miinimumkapitali kaotamisega ei ole enam seadusega sätestatud osakapitali minimaalset suurust. See aga ei võta osanikelt ära vastutust kohase suurusega osakapitali loomiseks. Osakapitali miinimumnõude kaotamine sunnib edaspidi läbi mõtlema konkreetse asutatava osaühingu kapitalivajaduse. Samuti annab osakapitali suurus tsiviilkäibes osalejatele senisest enam informatsiooni osaühingu usaldusväärsuse kohta.
Eelnevast tulenevalt ei ole formaalset takistust luua osaühing, mille osakapital on 1 euro või 1 sent. Sellise osaühingu osanik peab aga arvestama, et seadus eeldab, et tema osaühing ei ole piisavalt kapitaliseeritud. ÄRS jõustumisega lisati pankrotiseadusesse § 29 lg 91. Säte kehtestab, et kui osaühingu osakapital on alla 2500 euro ja ajutisel halduril ei õnnestu oma nõuet rahuldada võlgniku muu vara arvelt, on ajutisel halduril õigus nõuda osaühingu osanikult tasu ja kulutuste hüvitamist ulatuses, mis jääb osaühingu osakapitali ja 2500 euro vahele.
Muudeti ka sissemakse tasumise tõendamisega seonduvat. Seni tuli igal juhul esitada krediidi- või makseasutuse tõend sissemakse tasumise kohta registripidajale, kes kontrollis sissemakse tasumist. Nüüd on muudetud sissemaksete tasumise tõendamine sõltuvaks sissemakse suurusest. Registripidajale tuleb kontrollimiseks esitada krediidi- või makseasutuse teatis üksnes juhul, kui sissemakse on üle 50 000 euro (ÄS § 144 lg 1 p 3). Kui sissemakse on alla selle summa, kinnitavad ÄS § 144 lg 21 kohaselt juhatuse liikmed sissemaksete tegemist.
ÄS § 171 muudatusega jäeti seadusest välja nõue, et osaühingu netovara peab olema vähemalt sama suur, kui on seaduses sätestatud minimaalne osaühingu osakapitali suurus. Küll aga ei tohi osaühingu netovara olla järel vähem kui pool osakapitalist (ÄS § 171 lg 2 p 1).
Milline on muudatuste mõju sissemakseta osaühingutele, mis asutati enne muudatuste jõustumist?
Suures plaanis jäi kuni 31. jaanuarini 2023 ÄS §-s 1401 ette nähtud erandeid kasutades asutatud osaühingutega seonduv kehtima. Seega nende osaühingute jaoks, mis on selliselt asutatud, olukord ei muutu. Et sellised osaühingud saaksid jätkata varasematel tingimustel ja neil ei tekiks oma asjade ümberkorraldamise kohustust, lisati seadusesse rakendussätted.
Kehtiva ÄS § 5201 lg 1 näeb endiselt ette, et kui osaühing on asutatud sissemakset tegemata, vastutab osanik, kes ei ole sissemakset täielikult tasunud, osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses, kui osaühingu kohustust ei ole võimalik täita osaühingu vara arvel. Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude sissemakseta osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur (ÄS § 5201 lg 2). Kuni sissemaksete täieliku tasumiseni kõigi osanike poolt ei või osaühing suurendada ega vähendada osakapitali. Samuti ei või osaühing teha osanikele ühtegi väljamakset. Väljamakse tegemise keeld ei hõlma osanikule makstavat töötasu ega muid tasusid (ÄS § 5201 lg 3).
Varasemalt ei nähtud sissemakseta asutatud osaühingutele ette võimalust, et osakapitali oleks võimalik moodustada selle kasumi arvel, mida ühing on teeninud. Kehtiv ÄS § 5201 lg 4 sätestab aga, et enne muudatuste jõustumist sissemakseid tegemata asutatud osaühingutes tekib võimalus tasaarvestada osaühingu sissemakse saamise nõue osaniku vastu osaniku nõudega osaühingu vastu, kui osaühing on teeninud kasumit ja osanikud on otsustanud dividende maksta. Kuigi neid dividende ei maksta välja, toimub tasaarvestuse korral dividendimaksete maksustamine selliselt, nagu dividendid oleksid välja makstud. Seega tekib tulumaksu maksmise kohustus. Muudatusega on võimalik, et osanikud teevad dividendi maksmise otsuse ja sellest otsusest tekib osanikul nõue sissemakseta osaühingu vastu. Kuna osaühingule on sissemaksed tasumata, siis on osaühingul omakorda nõue osaniku vastu. Kui tegu on mõlemalt poolt rahaliste nõuetega, on võimalik need tasaarvestada.
Sissemakse tasumise tõendamine uue seaduse järgi kohaldub ka osaühingutele, mis asutati vana seaduse alusel. Sissemakse tasumise kohta tuleb registripidajale esitada krediidi- või makseasutuse tõend üksnes siis, kui sissemakse on üle 50 000 euro.
Lühidalt osakapitali sissemakse tasumise nõudest
Varasemalt ei sätestanud seadus, millal tuleb sissemakseta osaühingu sissemakse tasuda. Lähtuti sellest, et osakapitali sissemakse tasumise nõue tuleneb asutamislepingust, milles on võimalik määrata seaduses sätestatust erinev sissemakse tasumise nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Sissemakse tasumise nõue muutus seega sissenõutavaks alates kokku lepitud ajast. Kui asutamislepingus ei ole määratud kindlaks sissemakse tasumise tähtaega, siis muutub osaühingu sissemakse tasumise nõue osaniku vastu sissenõutavaks hiljemalt juhul, kui ühing ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Seda nägi ette nii vana ÄS § 1401 lg 2, kui ka kehtiv ÄS § 5201 lg 1. Kui aga sissemakse tasumise tähtaega pole asutamislepingus kokku lepitud ning osaühingul ei ole probleeme võlausaldajate nõuete rahuldamisega, võib sissemakse jäädagi tasumata (sissemakse tasumise nõue ei muutugi sissenõutavaks) (Riigkohtu tsiviilkolleegiumi 8. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-117829, punktid 10-11). Osakapitali sissemakse tasumise nõudele kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 146 tulenevad aegumistähtajad.
Vana ÄS § 1401 lg 2 ja kehtiv ÄS § 5201 lg 1 kaitseb mh ka võlausaldajaid. Sätte eesmärk on tagada, et juhul, kui osaühingul ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vara, saab osaühing nõuda oma osanikult sissemakse tasumist. Seadus ei näe ette võlausaldaja enda õigust nõuda osanikult sissemakse tasumist. Kui osaühing on pankrotis, siis on nõude esitamise õigus osaühingu pankrotihalduril (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. mai 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812, punktid 12-13).
Artikli kirjutamisel kasutatud kirjandus: Äriregistri seaduse 493 SE seletuskiri.
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.